Vanasti….

Inimese jutu järgi pidi väga lihtne olema vanust määrata. Vanad inimesed hakkavad alati rääkima sellest mis oli, noored aga asjast ;)

Mulle kohe meeldib alati nii rääkida kui ka lugeda sellest kuidas vanasti oli. Näiteks kõik  mis on lastega seotud. Meie peres, ma mõtlen seda kuhu kuuluvad mina ja mu vennad ja ema-isa, oli igasuguseid imelikke kombeid, millest mina aru ei saanud ja siiamaani ei saa.

Siis ma alati imestasin, et miks me nii teeme ja kas tõesti hakkan mina ka tulevikus samasuguseks :)….ahhh asjast ka…

1. Meie vanaema ja vanaisa elasid Valgas ja sinna sõit võttis parimal juhul 3 tundi aega. Lapsed nagu me siis olime, läks meil kindla peale alati kõht tühjaks ja nõudsime siis võileibu või mida iganes…. tavaliselt võileibu. Süüa aga ei saanud enne Viljandit. Sest me olime ju kodus kõhu täis söönud ja meil ei saanud ju ometi kõht tühi olla.

Minu lapsed võivad kasvõi esimesest statoilist endale midagi süüa saada, sest ma ei näe mingit põhjust miks me ei võiks juba Tallinna piiril võileibu sööma hakata….ja hakkamegi.

2. Kõiki uusi asju tuleb hoida, eriti riideid ja neid ei tohtinud kunagi kohe selga panna.

Meie viisime Ketlini paljajalu poodi, et ta saaks oma uued kingad kohe jalga panna, sest milleks muidu neid siis ostetakse?

3. Alati kui me kuskile sünnipäevale läksime, pidime me enne kodus kõhu täis sööma, sest külas ei ole viisakas palju süüa. Samas kui alati oli võõrustaja vähemalt ämbritäie kartulisalatit valmis teinud. Vähemalt meil tehti. Ja siis käis jutt, et tõstke ikka ette ja võtke juurde jne.

Mina just nimelt ei söö enne külla minekut, sest mis mõte on siis külla minna, kui ma ei jaksa süüa seda mida seal pakutakse ja minul on küll hea meel kui keegi tuleb mulle külla ja siis ka sööb suure isuga seda, mis ma teinud olen.

4. Külakorda ei ole viisakas käia. Mulle on alati hirmsast meeldinud külas käia ja külalis vastu võtta. Juba väikestena käis üks teiste uste taga jõlkumine ja jutustamine. Ja alati oli kellegi poole vaja minna.

Mitte midagi ei ole muutunud ja hetkel olen ma täiesti kindel, et mulle hakkab meeldima kui Ketlinil ja Keidil sõbrannad ja sõbrad külas hakkavad käima :)))

5. Voodi peal ei hüpata…. tolmu tuleb ja vedrud lähevad katki.

Ketlini lemmiktegevus on suure voodi peal hüpata, eriti siis kui linade vahetus on :)))

6. ………… aitab kah :)))

6 Responses to Vanasti….

  1. Katariina says:

    Ma ka!
    Aga tihtipeale tuleb alles väikese viivitusega – kui üldse – meelde, et tegelikult võiks ju teha nii, nagu endal lapsena ei lubatud. Ja teed nagu aktsepteeritav on. Aga õnneks ikka meenub viimasel ajal piisavalt aegsalt.
    A see ka et vanasti ikka oli näiteks riietega ju palju raskem ja siis tõesti ei võinud seda üht välismaalt toodud komplekti kohe ära trööbata.

  2. meieelu says:

    Nii, mina ei tea kas me oleme üheaasta käigu inimesed, aga sarnasusi leidsin mitmeid. Just see,e t uusi riideid ei tohi selga panna rääkimata veel mustaks tegemisest. Mina oma last kasvatan vastupidiselt, ei pööra erilist tähelepanu kui ilusal pluusel on mitte-iial-puhtaks-saav plekk, st. ei hakka lapse kallal riidlema riiete pärast, mis on mustaks saanud. Luban vabalt valge pluusega murul püherdada, küll siis ise vaatan kuidas plekkidest jagu saan. Need on ju kõigest riided.
    Voodil hüppamine, kas või iga päev.
    Külalisi meeldib mullegi võõrustada, külas ka käia, kuigi seda teeme vähem.

  3. Kristel says:

    Ühinen su mõtetega täielikult! Eriti mis puudutab uusi riideid ja võileibu autos:)

  4. Kristiina says:

    Lugesin ja mõtlesin, et mäletan jah, et teistel nii oli. Minu vanemad vist püüdsid massist erineda, sest meie: 1. võtsime rongi jõudes KOHE kõik oma võileivad välja, 2. ma imestasin, miks vanemad mul kingapoes kohe lubasid uued kingad jalga jätta, 3. söömise kohta ma ei mäleta… 4. külas käisime palju ja meil oli ka pidevalt maja rahvast täis, 5. voodeid meil kodus ei olnudki… kui sa mäletad, siis minu vanematel oli mingisugune madrats, mis päevaks rulli keerati ja kus sai siis istuda :D

    Aga eks on ka selliseid asju, mille kohta ma emale ei julge öeldagi, et me lastega nii teeme. Sest minu meelest tuleb elada nii, et oleks mõnus, milleks ennast pidevalt piirata. Ja mcdonaldsis käime ka söömas, sest mulle endale maitseb, lastest rääkimata ;)

  5. krista says:

    Siinkohal ei saa kohe mitte kuidagi märkimata jätta, et ma väiksena Kristiina juures nagu kuskil imedemaal käisin… ei olnud neil suurt pruuni sektsioonkappi ja lastetuba oli poole suurem kui ema-isa tuba ja köögis lahe puffetikapp, kust laud välja tuli….. ja vanemad olid tal ka sellised millistest iga laps unistab :) no seda on ju eelmisest kommistki lugeda ;)….. isa võttis meid isegi ükskord peole kaasa :)

    nii et ma arvan, et ma olen siis omadega õigel teel :)

  6. Kristiina says:

    Nii armas oli lugeda, et sul meie perest sellised kenad mälestused on, aitäh :) Ütlesin emale ka su komplimendid edasi ja ta oli tõesti liigutatud.
    Ja ilmselgelt oled sa õigel teel, seda on su blogist juba kaugelt näha ;)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: