Aeg maas

Ma olen juba mitu nädalat siin ühte juttu veeretanud ja ikka jälle kirjutamata jätnud :). Põhjus väga lihtne. Ma ei saa ju kuidagi oma seda ideaalset blogi-mina ja blogi-elu rikkuda.

Nagu mul üks sõbranna ütles, et mu blogi on nagu tõestus sellele, et elu on ilus :))))

Tegelikult on aga nii, et elu kahe lapsega ei ole mingi lust ja lillepidu. Eriti väga paljudel põhjustel….

1. 2 last on 24 tundi ööpäevas koos minuga. Isegi kui ei ole 2, siis vähemalt on üks. Ja kõige kauem, mis ma olen saanud järjest ilma lasteta olla on 2,5 tundi :))))

2. Sellest 24 tunnist me magame koos 9 ja ülejäänud ajajooksul on vaikus majas 2 tundi…. näiteks praegu, kus ma olen viimase 3 nädala jooksul saanud nad korra koos magama :)….. ülejäänud aeg on nagu üks väga pikk ja väsitav tööpäev. Eks me siis veedamegi seda aega sisukalt, käime laulmas-võmlemas-ujumas-sõpradega koos jne. Aga koguaeg olen mina ja lapsed koos.

3. Mitte ühtegi tegevust ei saa sa oma äranägemise järgi planeerida ja peaaegu mitte kunagi ei saa ma mitte ühtegi tegevust teha nii kaua kui ma ise tahan. Siia hulka kuulub ka näiteks söömine või vetsus käimine. Loomulikult saab küll, aga ikka pead sa mingil moel ühte lastest samal ajal “lõbustama”. Ma parem mingist raamatulugemisest või muust vaikuses nauditavast lõõgastavast tegvusest ei hakka rääkimagi :)

4. Kalle käib tööl, mis on küll tal nö vaba graafik, aga võtab enda alla suvel kõik nädalavahetused reede lõunast pühapäeva lõunani ja kõik ülejäänud päevad ka. Küll saab ta etteplaneerides minna tööle näiteks kell 1 päeval või tulla koju kell 3…..

aga ta käib ka koolis, mis on terve nädal iga kolme nädala taganat ja siis näeb teda õhtuti, kui ta tegelikult peaks õppima. Hommikul kui me tõuseme, on ta juba trennis läinud, sest see on ainuke aeg päevast kui ta saab trennis käia.

Kodus näeme teda siis nädala sees õhtuti :))). Aga ta vähemalt alati lubab, et kui ma tahan kuskile minna, siis ma pean talle ette ütlema ja ta paneb selle kalendrisse kirja ja siis ma saan minna ;)… rõhk sõnal lubab ;)

5. Ainuke inimene, kes meie lapsi siiamaani hoidnud on, on minu ema. Kuna tal aga on 6 lapselast, siis me ei saa ka temast viimast võtta. Nii et sellel aastal oleme käinud 1 kord teatris ja 2 korda olen mina natuke tööd teinud. 1 kord käis ta ka Ketliniga rongiga sõitmas :). Aga kui ma ikka rohkem ei viitsi, siis me lähme lihtsalt lastega vanaema juurde ja siis ta hea meelega tegeleb nendega. Ketliniga on hea lihtne, tema võib igasugusele tegevusele kaasata. Keiti tuleb lihtsalt kaasas tassida :)

Teisel vanaemal on ka 6 lapselast ja tema järjekord pole veel siiamaani meie laste hoidmiseni jõudnud.

…………………….

Eks ma ikka siin vahel mõtlen, et mis siis ja see aeg on nii lühike ja peaaegu nagu homme on nad juba suured ja saavad ise kõigega hakkama. Aga ikkagi :)))))

Ma tahan ju ka puhata ja mängida :)

7 Responses to Aeg maas

  1. Katariina says:

    Mul peaks ju lapsehoidjaid hulgim olema, aga .. ikkagi. Võttes kuhugi maale või väljasõidule kellegi kolmanda kaasa, oleks nagu kahe lapse asemel kolm ja tüli rohkem kui kasu.
    Ja tõesti. Tahaks ju tunda oma lapsukestest rõõmu, aga näe, pahatihti ei ole aega ja jõudu.
    Tore, et sa sellest kirjutasid.
    Ja sinu blogi “tegelikult on elu lill”-mõju ei kahanda see karvavõrdki.

  2. Evelyn says:

    Ausalt öeldes ma juba ootasin, et millal sa sellest kirjutad:))) Lapsed on elu õied küll, aga vahel tahaks ikka midagi muud ka teha, kui lilli imetleda:)
    Üks minu elu õitest lõhkus just fotoka ära ja ma nutsin nagu väike laps (koos temaga).

  3. meieelu says:

    Meid on õnnistatud hea vanaemaga, kes on väga nõus Miat vaatama. Iseasi kas ma ise tahan teda väga kauaks sinna jätta, sest tihti juhtub, et vanaema teeb mõningaid ajsu vastupidi minu arvamusele.
    Mul on hetkel mingi imelik kiiks, ma suisa ootan sellist aega, mis murraks mu senise rutiini. Ja ma tean, et on raske ja nurinat palju.aga see kõik mööduv on.
    Ja üldiselt ma mõtlesin,e t oled suvepuhkusel, sest väga vaikne oli siin pikka aega. Nüüd siis põhjus teada.

  4. maris says:

    mina käin natuke tööl ja alati töölt tulles olen ma puhanud. ei saa ma aru nendest, kellel perekonda pole ja peale tööpäeva lõppu ohkavad, et oi kui väsitav. see on ju kõugest töö mis võrdub lõbuga. ühel laupäeval tegime 1. klassi katseid koolis 8.40-17.30 ja ma olin koju jõudes superpuhanud samal aja kui teised õpetajad ohkisid ja puhkisid. minu teine töö algas alles koju jõudes ja kui kell 12 leevikese lõpuks magama sain, siis võisin tõesti öelda, et nüüd olen väsinud. ja mul on ainult 1 laps. aga ta on nii imiku kui väikelapse eest lihtsalt ühes isikus.

  5. Krentu says:

    Mul ka üks kolleeg, kes lapsepuhkuselt tööle naases, ütles, et tööl olla on puhkus ja nii kerge on :) Ja ma ei saa aru, mida ma siis oma ajaga tegin, kui ma ainult tööl käisin :)) Praegu ma mõtlen, et küll ikka ühe lapsega on lihtne :)

  6. Kristiina says:

    Lohutuseks võib vist öelda, et elu läheb lihtsaks siis, kui kõige noorem laps on saanud 3-aastaseks. Minul on juba üsna palju vabadust ja see on ühest küljest hea, aga teisipidi hakkab kohati ka kurb, kui 10-aastane on nii iseseisev, et lendab sõpradega ringi, suvel on laagris või maal või kusiganes ja ma enam eriti palju ei näegi teda. Kuuene veel poeb kaissu, aga varsti on temagi nii suur mees, et… Nii et kuigi ma saan sinust väga hästi aru ja tean, et vahel on jube raske, siis ma ütlen, et naudi seda aega kui nad on kogu aeg sinu juures. Sest tõepoolest see saab ruttu otsa.

  7. trollike says:

    Oeh, ma võin ka öelda, et seda juttu on täitsa kergendus lugeda … Et ma polegi miski ainumas äpu, kes kahe lapsega (6k ja 2a3k) hakkama ei saa ja sellest 24/7 tulekahjude kustutamisest ja tegelemisest väsinud on. Sageli on elu lill, aga neid närbunud õite päevi tuleb ka päris palju ette.

    Puhata ja mängida, tean täpselt. Ma lähen väga tõredaks kätte ära, kui pole nädalas vähemalt ühe korra üksi trenni saanud (teise korra käin koos pisemaga). Ja õnneks on mul palju õdesid-vendi, kes aeg-ajalt käpa külge panevad ja lastega tegelema tulevad.

    Aga ega sellest emaseisundist ikka lõpuni välja ei saa – tulime mehega ja pesamunaga neljaks päevaks puhkama/konverentsile, suurem laps jäi vanaema ja onude-tädide hoida, ja mul on süümekad, et lapse hülgasin… ehkki nood seal saavad tegelikult väga kenasti hakkama ja igaõhtune skaipimine ei ole sugugi üks suur pisarate valamine, vaid pigem “hei, emme, tsau, emme, ma lähen nüüd tädi Anneliga mängima” (nii palju ta veel ei räägi, aga mõte on umbes selline). Igatahes on kergendus. Ja need päevad ühe lapsega – fantastiliselt kerge elu :D (mida ühe lapse vanemad ilmselt uskuda ei pruugi)

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: