Lututamine

img_8970.jpg 

Ketlin kasvas meil lutita. Mingis vanuses tal isegi korra oli mingi lutt ja isegi mingi kett, millega sai lutti kuskile kinni panna, aga kuna need varsti ära kadusid, siis mingit eredat mälestust meil luttidega pole. See muidugi ei tähenda, et meil lutte poleks olnud. Korraliku emana olen ma neid ikka meile varunud. Noh nii igaksjuks, mine tea… äkki kunagi on vaja. Ja vaja on kindlasti mingil sellisel hetkel, kus on kohe ikka väga vaja. Ja vot siis on hea kui on kohe käest võtta. Ketlin aga muudkui kasvas ja sellist aega ei tulnudki.

Nüüd siis on meil Keit, kes on täpselt õiges lututamise eas. Mis talle aga ei meeldi, on lutt. Paar võitlust oleme temaga pidanud ja igakord olen mina alla andnud. Mina topin luti suhu, tema sülitab välja… 10 korda…. 20 korda.. kui ma nüüd ütleks 100 korda, siis ma tegelt valetaksin.  Kusjuures lisaks umbes neljale Ketlini kasutamata lutile, ostsime ikkagi Keidile uued… 2 tükki. Ja nüüd meil võibki aegajalt maja pealt neid leida.

Täna hommikul arvas, et Keidile sobiks lutt ikka väga hästi. Kuulda oli jälle sellist teksti – kannata kallike… oota nüüd kallike…. ma panen sulle luti suhu…. noh ja nüüd lutsuta….

Aga ei midagi. Ketlin ise käis küll väga näitliku materjalina mööda maja, aga ei midagi.

Aga tore ongi :)

img_8971.jpg

One Response to Lututamine

  1. lututaja « says:

    […] esimeste lastega oli NII , siis Kärdul on meil ikka üks lutt olemas. Siiamaani on see kasutusel olnud päeval õues […]

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: