Karjäärijutt

img_6516.jpg 

Lugesin ükspäev Anu karjäärijuttu ja komme ning jäin ka ise mõtlema…. Kui ma üheksanda klassi lõpetasin, siis tahtsin minna humanitaarkoolist reaalkooli, aga vanemad ei lubanud, et kui ikka üks asi on alustatud, siis tuleb see ka lõpetada. Kui ma siis selle lõpetasin, ei osanud ma midagi tarka edasi teha. Käisin natuke sekretäride koolis ja läksin saksamaale lapsehoidjaks. Kusjuures kodus meile räägiti koguaeg kui tähtis on kõrgharidus ja kuidas ikka ilma selleta ei saa.

Sellest hoolimata läksin ma tagasi tulles hoopis tööle. Käisin tööl ja jõudsin paari aastaga järeldusele. Ma arvan, et sellist elu nagu mina tahaks elada, ma endale ise välja teenida ei jõua, järelikult tuleb teha “hea partii”. Nii kaua kui meil mehed rohkem teenivad ja kui mina ka lapsi tahaks, siis ennast tühjaks rebida ma ei sooviks…

Kui ma selle järelduse teinud olin, siis leidsin, et koolis käia oleks siiski huvitavam, kui tööl. Kahjuks arvas minu tollane elukaaslane, et tema küll mind üleval pidama ei hakka ja nii ma siis läksin 23 aastaselt ülikooli ja kolisin koju tagasi.

Kui ma Kallega tuttavaks sain olin ma ülikooliga poole peal ;) (loe: esimesel kursusel) ja tema hindas väga minu hariduslikke eesmärke, mis siis et need väga egoistlikud olid….

Samas sobis Kalle minu ettekujutusega heast partiist väga hästi. Mis siis et ta hetkel elas Mustamäe ühe toalises korteris ja oli just endale liisinguga televiisori ostnud… aga ma nägin puude taga metsa, et tegemist on igati tubli ja tööka inimesega.

Ülikoolis käin ma siiamaani, aga vahepeal sai tööl ka käidud…. ja mina näen oma tulevikku nii…

Kui mul lapsed piisavalt suured on, siis ma läheks kooli õpetajaks. Näiteks keemia õpetajaks. Ma arvan, et ma olen selle jaoks piisavalt keemiat õppinud, et näiteks põhikooliõpilastega hakkama saada :). Seda ma teeks aga ainult poole kohaga. Ma väga loodan, et selleks ajaks, saan ma oma palga eest vähemalt süüa ja autoga sõita.

Ülejäänud aja teeks pilte. Pildistaks pulmi ja peresid ja teeks ainult ilusaid pilte. Ei mingit suurt kunsti ega midagi. Ja selle raha eest naudiks elu.

Kui seda nüüd nimetada karjääriks, siis oleks mina küll rahul. Eneseteostust oleks piisavalt või siis natukene ;)….. Mis siis, et tegelikult võimaldab mulle head ja mugavat elu minu mees.

7 Responses to Karjäärijutt

  1. acerolakuts says:

    :) Minu mees elas Lasnamäel ühetoalises ja telekas oli järelmaksuga ostetud:) Põrnikas oli tal ka, mida igal hommikul taksoga käima tõmbas:)

  2. Siiri says:

    Ja mille järgi teie mehed teid valisid? Ega ometi ei vaadatud sääre jämedust ja puusa laiust, et naine oleks tugev ja terveid lapsi jõuaks sünnitada :)

  3. krista300 says:

    minu mees vaatas mind ööklubis selja tagant ;) siis kõndis ümber saali teisele poole ja vaatas eest poolt ka…. siis rääkis terve õhtu ilma pausita, et ma ei saaks öelda, et ma nüüd lähen…… tegelikult läks aega pool aastat ;)

  4. maris says:

    noh kui tööle õpetajatööks valmis oled, siis anna teada, ma sebin sulle siis hea koha. kuigi ma ei kujuta ette eriti normaalset keemia õpetajat. kas sul pedagoogiline haridus üldse on?

  5. Uuno says:

    Mulle see uus koht ei meeldi, siin ei saa pildi peal klikkida ja pilti lahemalt ja suuremalt vaadta.
    Aga karjaarijutt oli paris naljakas.

  6. krista300 says:

    aga palun…. nüüd saab küll klikkida;) lihtsalt ma tegingi need pildid täpselt nii suured nagu nad sinna mahuvad, ei ole ju mõtet niisama ruumi raisata….

  7. Uuno says:

    Monus. Aitahh.

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: