Kuidas Keit sündis

Ma võiks siia peaaegu kopi-peist Ketlinini sünniloost panna… aga peaaegu…
Keidiga oli siis nii:
Pühapäevaks oli meil plaanis minna Raekoja platsile advendi küünlat süütama ja pärast seda Ketlini sõbranna Meriliisi sünnipäevale. Alustasime siis kohe hommikul aktiivselt. Kalle läks koos Ketliniga kimm-kommi (see on kõik kirikuga seonduv tema jaoks) ja mina emaga koos koristama. Riputasin jõulukaunistusi kardinapuu külge, mis peaks olema samaväärne akende pesuga… ja vist oligi :)))
Igatahes kell 12 päeval otsustasin, et äkki ikka ei peaks linna minema…tunni aja pärast otsustasin, et äkki ikka Ketlin peaks nüüd vanaema poole minema hakkama… kell 2 otsustasin, et peaks ämmaemandale helistama, et me vist hakkame varsti tulema… kell 5 helistasin ämmakale uuesti, et nüüd me siis hakkasime tulema ja võtame tema ka kaasa.
Kell 6 jõudisme haiglasse ja kuna ma ei olnud järjekordselt sünnitaja nägu, siis läks Kalle ära :))))
Arst käis ka vaatamas ja mingit optimistlikust tema käik minus küll ei tekitanud…. siin läheb aega …2 cm :))))
Jalutasin siis mööda tuba ringi ja tegin aegajalt valunägusid ja ootasin 4 tunnipärast toimuvat uut arsti visiiti… Kalle kutsusin ka igaksjuhuks tagasi, et keegi kätt hoiaks ja muidu küsisin lihtsalt ämmaka käest igasugu küsimusi ja mõõtsime valutugevust aparaadiga :)))
Kuskil natuke peale kümmet tuligi arst tagasi ja arvake ära mis ta ütles… 2 cm!!!!!!!!!!
Ma olen kindel, et igalühel oleks sellise uudise peale pisar silma tulnud :(… aga arst küsis ilusti luba veed lahti teha, et äkki siis…. ja äkki siis ka juhtus…..
kümne minuti pärast olid pressid kohal ja 7 cm kah….
Olin veel enne seda jõudnud mõelda, et nüüd siis peaks vist vanni minema ja loodame et ma ei pea seal olema 4 tundi nagu eelmine kord…
Ja siis läks asi kuidagi kiireks… mina ainult küsisin, et mitu korda veel ja kas nüüd on viimane. Ainuke lohutus koguaeg oli see, et tänase päevaga peaks ühele poole saama….. ja kell 23.35 saigi :))))
Ja seda ikkagi tabletiga keele all ja terve armee meditsiintöötajaid kõrval seismas :)

Keit tegi ühe piiksu ja pandi ilusti kõhu peale ja keegi ei võtnud teda ära, kui mina lubasin… umbes poole tunni pärast :)

Minu esimene reaktsioon asjale oli – rohkem mina küll siia ei tule :)… täna tundub juba täitsa ok mälestus, aga ikkagi soovitaks enne järgmist sellist sammu mulle meelde tuletada, et ma ju lubasin mitte tulla.

Kogu selle sünnituse juures oli minu ämmaenad kõige positiivsem asi!
Nimelt oli pelgus kahel korrusel remont ja ülejäänud poolteist päeva veetsin ma ühispalatis :(… enamus arstidel ja õdedel on nii raske elu ja seda tuleb ju kellegi peal välja elada ja loomulikult on kõige raskem veel koristajal :)

Aga antud olukorras on võit ikka palju tähtsam kui osavõtt ja auhinnaga olen mina ikka väga rahul!