minu auto


Oma täiskasvanud elust alates olen ma alati endale autot tahtnud. Siis ma saan minna kuhu tahan ja millal tahan ja kauaks tahan. Ma ei pea kellegi järel ootama, mitte kedagi paluma jne.
Mis siis veel elult tahta. Nii ma autopoodi tööle sattusingi. :))) noh tegelt naabrimees kutsus, aga see selleks.
Mingi hetk tööl olles, kui hakkasid tekkima liisingud ja muud sellised asjad… see oli siis 10 aastat tagasi vähemalt… hakkasid ka kõik töötajad omale autosid ostma. Ja ma ütlen kõik töötajad… autoparandajad, pesijad ja kui kassapidaja ka omale auto juba ostis, siis loomulikult oli mul ka vaja.
Valisin siis meeste abiga omale töö juurest auto välja ja varsti juba olingi peaaegu omanik :)))… st mina võisin autoga küll sõita, aga auto oli liisingu oma, arved läksid ühte firmassse, et käibeaksu ei peaks meie maksma ja liisingut maksis peika ;)
Aga autoga sõitsin ju mina ja muu ei olnudki oluline :)

Ja vot siis oli minu jaoks alles õige aeg näiteks ülikooli minna. Ma sain kooli autoga sõta :)

Kui ma Kallega tuttavaks sain, siis Kalle vana pruut rääkis, et ole selle tüdrukuga ettevaatlik, et ta tahab anult sind su auto pärast… Kalle siis lohutas teda, et tal endal ei ole mitte kehvem auto ;)

Aga aastad ikka läksid ja Kalle tahtis endale uut autot. Raske südamega loobusin mina oma esimesest autost ja sain Kalle “vana” auto endale. Ega sellel midagi viga ei olnud ja sõitsin sellega kuni auto sai 10 aastat vanaks. Ma võiks sellega ka vabalt täna edasi sõita, sest tal päriselt ei ole ka midagi viga, aga…..

nüüd on mul ju lapsed… st praeg on üks aga kohe on kaks… ja lste jaoks on ju vaja hoopis teistsuguseid mugavusi ;))))… vähemalt nii minu müügikõne Kallele algas… laste jaoks… mul endal ei ole häda midagi… aga Ketlin…

Nii ma siis panin kirja:

automaatkäigukast – et saaks teise käega lapsele maha kukkunud asja tagasi ulatada ilma et kellegile tagant sisse sõidaks
kliimaseade – laps ei ütle sulle, et on vastikult palav, vaid hakkab lihtsalt nutma
universaalkere – millegi pärast tuleb lapsega koos alati pool elu kaasa võtta
sellest sajandist vähemalt – kes siis lastega tee peale tahab jääda.

Paari päevaga oli ka Kallel hasart tekkinud ja juba me kondasime mööda autopoode ja näed siis…. juba mitu kuud sõidan ma “uue” autoga ringi ja vääga rahul olen.

Kõigele lisaks ei tea ma mitte ühtegi peret, kust kodus istuval emal on parem auto kui tema tööl käival mehel… aga näe minul on selline pere! Ja mul on nii hea meel :)))))

6 Responses to minu auto

  1. Krentu says:

    näiteks Leevikese emal on parem auto kui isal :)))

  2. ma just tahtsin kirjutada, et näe meie peres on, aga juba jõuti ette….

  3. Anonymous says:

    Meie peres läks ka parem auto minu kätte. Aga alles siis, kui meie issi omale motika ostsis..

  4. Anu says:

    mis marki su auto on ka? mul on nissan almera ja ma väga rahul – universaal, kliima, ainult käigukast pole automaatne, aga ma olen harjunud. ja palju asju mahub kaasa võtta, pakikas on ikka üsna suur.

  5. kristal on loomulikult audi. ja loomulikult automaatkäigukastiga.

  6. Liisapere says:

    meie peres on pereauto loomulikult proua kasutuses, paps paneb tööautot.

    aga meil käib põhijutt sellest, et mina nõuan taamide (väiksemat) autot, lihtsalt lapse kasvades kaasavõetavate asjade hulk väheneb. aga hr isa ei taha väiksemat. tõeline mees!

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: