lasteaialaps

Kui Ketlin sündis, panime ta kohe järjekorda. Viisakad inimesed nagu me oleme, panime ta ühte kohta ainult kirja ja jäime ootama kuni ta kasvab. Kevadel, kui teistele emadele hakati helistama, millal ja kuhu neid oodatakse, ei helistanud meile keegi. Helistasime siis ise ja ega see üllatus, et meie ikka ei mahu, nii väga suur ei olnudki :) Öeldi, et järgmine aasta saate kindlasti. Kuna meil nüüd häda käes ka ei olnud, siis ei olnud ka probleem suur. Vähemalt Kalle arvates :)))
Nimelt on tema meil siiamaani ainuke päevane lapsehoidja olnud ja et küll me ikka saame nii, et minul ka aega oleks. Kuigi kogemused on näidanud, et peaaegu alati, kui mul kuskilegi minna vaja on, on tal midagi ees ;)… aga see on üks teine jutt.

Ühesõnaga suur oli meie üllatus, kui siis ühel päeval helistatai ja öeldi, et võite ikka homme juba lasteaeda tulla :)
Mõtlesime, siis siin õhtul kodus ja leidsime, et sellise raha eest me lapsehoidjat kuskilt ei leia. Lasteaed on 600 meetrit kodust ja kui talle seal ikka ei meeldi, siis ei pea ta ka seal käima.
Ja läksime proovima….

Esimene päev- eelmine kolmapäev – käisime rõõmsalt koos lasteaia õues mängimas. Ilusti mängis ja ei tahtnud veel ära tullagi

Teine päev – reede, sest neljapäeval me käisime Lotte filmi vaatamas – läksime juba hommikusöögiks ja pidime olema kuni magama minekuni. Enamus aega seisis Ketlin ehmunud näoga keset lapsi ja ei osanud kuidagi seisukohta võtta. Kui keegi veel temast suure hooga kasvõi mööda läks oli juba nutt lahti… Lõpuks oli tal ainult hea meel kui õue sai, aga seal oli korraga liivakastis 20 last ja kõigile nüüd küll oma kühvlit ei jagunud.
Selle eest oli ta nõus ilusti jälle tuppa tulema ja sõi ära kogu lõunasöögi :) Tegime ilusti kõigile tadaa ja tulime ära koju.

Kolmas päev – esmaspäev – kuna me lasteaias koos käisime, siis minekuga ei olnud meil mingit muret. Teatas aga rõõmsalt, et lähme jah lasteaeda. Ja juba oli ta seal palju rõõmsam. Läks aga ise juba vankriga kärutama ja nukusid magama panema. Kuna teised lapsed rühmas on rahulikud ja sõbralikud, siis keegi enam teda eriti ei puutunud ka. Õues läks meil kah päris hästi. Muidugi kui mina koguaeg silmapiiril olen ;)

Neljas päev – kolmapäev, sest teisipäeval me käime kukutunnis ja siis lasteaeda ei lähe – oli algus nagu iga teinegi. Sõi ilusti hommikusööki ja nõudis veel tomatisaia juurdegi. Toas olles oli ka rõõmus ja aktiivne ja nii me siis kasvatajaga otsustasimegi, et äkki ma õues oleku ajal käin vahepeal ära… Tagasi tulles, seisis aga Ketlin värava peal ja nuttis emmet. Algul oli kõik ilusti olnud, aga siis oli keegi tema mütsi kiskuma läinud ja emmet, kellele siis muret kurta, polnud. Kasvatajaid ei lasknud ta endale ligigi ja nii ta siis jäetigi sinna üksi nutma. Ega ausalt öeldes, mina ka ei oska öelda, kuidas temaga sellistes olukordades käituma peaks, sest minu, Kalle või vanaemaga ta nii ei käitu ja muidu ta üksi kuskil ei ole olnud ka…. ühesõnaga, ma ei osanud ka muud teha, kui et ei saa ju teda vati sees hoida ja ta peaks ikka õppima teiste lastega arvestama ja leppima :) ja vaatame edaspidi kuidas asjad lähevad….

Viies päev – täna – hommikul kui me lasteaeda jõudsime, oli üks teine tüdruk, kes esmaspäeval ja kolmapäeval terve aja nuttis, väga rõõmsa näoga, sest tööl oli teine kasvataja. Ja kui see kasvataja siis mulle ütles, et proovime täna ta üksi mängima jätta, saadeti mind koju muretsema. Nüüd ma siis siin istun ja muretsen, et kuidas tal seal on ….. eks siis paista…..

Igatahes positiivselt asja vaadates – istub ta ilusti potile ja teeb hädasid sinna. Mitte küll veel kõiki, aga enamusi ja osadel kordadel läheb ta juba täitsa ise. Mis omakorda tähendab, et ta saab ka püksid jalast ära ja pärast jalga. Seda ta teeb kodus :))) Lasteaias ta lihtsalt vaatab ukse pealt, kuidas teised teevad ja kui küsida, et kas sa ka tahad, vastab, et ei taha. Sööb lasteaia enamuse söögist ilusti ära, sest tema lauanaabriks on üks väga hea isuga tüdruk ja eile kuulas lasteaias esimest korda rahulikult istudes muinasjuttu.

Helistasin just lasteaeda ja sain teda, et ei nuta ja on ilusti õue läinud :))))

5 Responses to lasteaialaps

  1. Anu says:

    no ma saan sust täiesti aru, kui ma Feliksi lasteaeda panin, siis olin ise ka rase ja nutsin isegi kõvemini kui tema, kui lasteaeda maha jäi. poiss on mul eriliselt õrna hingega ja isegi veel nüüd, 5-aastaselt nutab hommikuti enesehaletsusest või harjumatusest, kui lasteaeda jääb. samas kodus tal on igav, nii et eelmisel kevadel nuttis siis, kui mingil põhjusel lasteaeda ei saanud.
    Susannaga aga täpselt samad “rõõmud” hetkel, ta on üsna seltsiv ja rõõmus laps, aga emasüda on ikka emasüda, ja hea asi on asja juures, et see pabistamine läheb üsna ruttu üle:)

  2. triin says:

    Mul nt. ei õnnestunudki esimest last lasteaeda panna enne kui 2,7 aastaselt, sest ta oli seal õnnetu. Ja kuna olin väiksemaga kodus polnud probleem.
    Aga üritasin küll ja see nägi umbes samamoodi välja nagu siin kirjeldatu. Tagantjärgi tundub pisut mõttetu ponnistusena. Ja kestis umbes 3 nädalat. Magamiseni me ei jõudnud.
    Aga teine laps läks 1,7selt ja oli ülirõõmus nii lasteaia kui kasvatajate üle. Kunagi ei jäänud nutuga maha.
    Jõudu,

  3. Merike says:

    ehee, palju õnne lasteaialapsele! Kui ta juba järele annab, siis saavad asjad ruttu joonde ja sul ei ole muretsemiseks põhjust!Meie rühmas oli ühel pisikesel imearmsal poiss suur mure kui ema ta hommikul sinna jättis – esimestel nädalatel aina nuttis. Nüüd jookseb ta rõõmsalt rühmas ringi ja alati naeratades mind tervitama ja tal läheb tõsiselt kenasti! Ta tuleb alati ja teeb armsasti pai, muismopsti ja kalli – tumedad juuksed meenutavad talle ema…;-)

  4. Marje says:

    Eks ise ka protestiks kui peaks mersu opeli vastu vahetama… kodus emmega ju ikka mõnusam;) aga eks harjub muidugi.. kõik me oleme harjunud:)

  5. mia veeb says:

    tore, et ketlin harjuma hakkab.

    ma teiste komme lugedes tundun endale kui rongaema. kui mia aeda läks, siis esimesel 3-4 päeval pisut muretsesin ja korra päevas ka aeda helistasin.
    sest esimesel päeval kasvataja palus mul mitte sinna jääda vaid enne magaminekut lihtsalt lapsele järgi tulla. ise püüan oma rongaemadust põhjendada vast sellega, et ju kasvataja jättis nii usaldusväärse mulje..

Leave a Reply

Fill in your details below or click an icon to log in:

WordPress.com Logo

You are commenting using your WordPress.com account. Log Out / Change )

Twitter picture

You are commenting using your Twitter account. Log Out / Change )

Facebook photo

You are commenting using your Facebook account. Log Out / Change )

Google+ photo

You are commenting using your Google+ account. Log Out / Change )

Connecting to %s

%d bloggers like this: