loovumine

ehk kuidas Ketlin loovustunnis käib…
Esmaspäeviti on meil loovustunni päev. Alati magab ta esmaspäeva päeval hästi kaua. Ei tea kas nädalavahetus on tema jaoks raske või talle meeldibki esmaspäeval magada… ühesõnaga mõnikord ta magab nii kaua, et me peaaegu jääme hiljaks. Siis me lähme lihtsalt teise rühma ;)
Kui me oleme kohale jõudnud, siis me paneme loovustunni riided selga. Selleks on meil “tallinna abipakist” spetsiaalne triibuline kombe. (olgu öeldud, et see on ka ainuke riideese, mis meil sealt kasutust on leidnud)
Seda kombet me eriti ei pese, sest tõelise kunstniku tunnebki ju ära tema riietest ;)

Loovustunnis kõige pealt lauldakse. Laulda meeldib Ketlinile kõige rohkem, kas keset ruumi põüsti seistes või õpetaja süles istudes. Ühtegi “muusikainstrumenti” ei toi Ketlini käest enne ära võtta, kui uus asemele antakse.
Ta lihtsalt oskab esiteks asjast väga kõvasti kinni hoida ja teiseks äärmiselt kõva ja nõudliku häälega aitähh öelda.

Kui me oleme ära laulnud, siis me hakkame meisterdama. See tähendab värvide ja muude määrivate vahenditega plötserdamist. Pärast 8 tundi oleme jõudnud nii kaugele, et Ketlin võtab kätte pintsli ja paneb selle suhu. Paberit me veel ei puutu ;)… aga küll me sinna ka jõuame.

Aga selle eest meeldib mulle loovustunnis väga ;) ja uhke näoga hoian “Ketlini” tehtud töid alles …eks ma kunagi talle räägin, kuidas asi tegelikult oli…