nii kaua kui meie pere veel viirustest puutumata on, saame kõike teha. Nii tegimegi 2 lasteaia vaba päeva. Esimesel päeval käisime neljakesi Kadriorus lastemuuseumis.

Ma olen sinna juba pikemat aega plaaninud minna ja plaaninud seda teha kindlasti nädala sees ja hommiku poole. Siis on seal minu mõtlemise järgi kõige vähem lapsi :). Noh ja meie hommikupoolikud hakkavad ju kah natuke hiljem kui teistel. Nii me siis alles kell 1 päeval sinna jõudsimegi.

Paula koos õega kutsusime ka kaasa. Kui arvata, et Paula võiks olla rohkem Liisu sõbranna, siis mänguhoos tuli välja, et neil klappis Ketliniga palju paremini. Mõlemad jutukad ja väga konkreetsed ja nende õnneks oli seal näiteks 2 kokapõlle…

Liisu nagu ikka leidis omale paar nukku ja natuke ronimist ja aegajalt kõndis ka teistel järel…

Koht ise oli aga väga ilus ja -….. väga ilus :) Kohe puhas nauding oli seal aega veeta ja lastele näidata milline üks lastetuba meie täiskasvanute arvates välja võiks näha. Mitte ühtegi vilkuvat ja läikivat plastmassist asja…kõik oli ehe ja aus.

Äraminek võttis oodatust kauem aega nagu alati….aga tagasi lähme me sinna igal juhul…

Teisel päeval olime meil plaanis õuetegevus :). Jätsime Kärdu koju magama ja läksime mere äärde mänguväljakule. Meil siin oma kohalik mänguväljak. Ja ütleks, et see osutus päris populaarseks. Kõik mänguväljakul olevad lapsed tahtsid pidevalt sama atraktsiooni otsas turnida…kambavaim.

füüsilise tegevuse juures tuleb Liisu ja Ketlini erinevus kõige paremini välja…

Kui algul tundus, et ilm ei ole väga meie poolt, siis lõpuks jõudsime päikese ka ära oodata :)

ootavad päikest ;)

päike tuli….

Vahepeal tulime koju lõunale ja õhtupoolikul lubas Kalle ka meiega tulla…nüüd me siis valisime kino ja batuudimaa vahel ning kaalule jäi viimane. Kõik said hüpata…kes tahtsid. Mina ei tahtnud :)

Mulle seele koha juures meeldib kõige rohkem see, et minu seal viibimise eest raha ei küsita :). Mina olengi ju seal ainult saatjana ja tore, et mõned sellest aru saavad ega arva, et minu unistus ongi mööda torusid ronida ja batuudi peal karelda.

Sünnipäevade koha pealt on kah tegemist väga populaarse kohaga. Mina jõudsin seal ära lugeda vist 7 erinevat sünnipäeva. Üks tüdruk käis ja kirjutas aga uusi sünnipäeva laste nimesid tahvli peale. Aga sünnipäeva mõiste on meie ajaga võrreldes küll muutunud. Seal oli üks kamp umbes 10 aastaseid…kes sobilikult dressidesse riietatuna hüppasid mööda batuude ja kui sünnipäev nö läbi sai, siis nemad hüppasid rahulikult edasi, samal ajal kui sünnipäevalapse lapsevanem kingitustega minema läks. Ei mingeid pidulikke riideid ega ka viinereid kartulisalatiga :)

Aaa…üks verstapost kah… seal batuudimaal on palju erinevaid ja väga lahedaid jalgrattaid ja ühega neist õppis Liisu sõitma. Kui veel sügisel ei saanud ta pedaalimõistest veel täpselt aru, siis nüüd natuke vaatas teisi, natuke aega tagurdas ja oligi nipp selge.

Seal mul fotokat kaasas ei olnud :)

Mulle just niimoodi lastega aega veeta meeldibki

Kõige pealt suur-suur aitäh kõigile,kes mulle lahedaid linke saatsid. Noh jälle üks tegevus, kus tunnid kaovad nii kiirelt…selline tunne nagu Kärt oleks otsustanud nüüd 5 minuti kaupa magada :)

Aga väga palju ilusat olen seal küll näinud ja leidnud… Täna siis peaks Kalle saam ühele poole puhastustöödega…ehk siis näha suurt pilti. Ja pilt on suur…

Alles see oli kui esimese korruse ringkäigul avanes selline PILT

nüüd, aga koridorist suurde tuppa vaadates on pilt selline…õigemini eile oli, sest tänaseks on Kalle lae ka maha võtnud.

Kaks tuba üheks tehtud, kusjuures ilus laudpõrand näitab, et vanasti oligi siin üks tuba. Põrandast on kahju. Kalle küll ütles, et ta annab selle ülesvõtmisel endast parima ja kutsub veel ka mõne rahuliku inimese appi, aga erilist optimismi ta üles ei näidanud…ma küll väga tahaks, et see põrand sinna tagasi läheks, aga minust ei ole kindlasti selle puhastajat :)

hetkel oli oluline, et ringi saaks joosta. Selle toaga on lihtne…valge-valge ja rohkem valge…diivan tuleb ka..pildid kah…eks siis paista, kas midagi muud ka “mahub”. Kalleselg varjab ära ahju…

see viltune ahi jääb!

Suurest toast saab kabinetti…mis nägi väga friiki välja ja nüüd siis on niii ilus…

See valge uks on vannitoa oma ja siit kust pilt on tehtud peaks tulema vahele 3 tuba :)…sein näitab kus umbes lõpeb kabinet…väike nurk minu suunas tuleb sisse ja edasi tuleb külaliste tuba…ning seejärel esik.

ma “istun” praegu oma tulevase töölaua peal ja nii kaugele ma siis enam ei näe…

Kalle seisab peaaegu külaliste toas ja seljataga siis kabinet. Loomulikult oli esimene mõte sellist asvarat ruumi vaadates – ahh jätamegi nii…milleks seinad :)….aga noh elu tahab elamist ja ei tea kas külalised tahaks niiiii avatud ruumis magada :) Nüüd meil ainult dilemma, et millest me neid vahesinu teeme. Kaalukausil on praegu lauad ja ökokipsplaat. Muud tarka polegi välja mõelnud.

Käöögilaua taga proovisime süüa ka. Natuke kaalumist ja laud sai teistpidi keeratud.

Ohh see kaalumine ongi põhiline mida me viimasel ajal teeme. Kindlad on need asjad mida me kööki tahame. Noh samas ka ülimalt elementaarsed. Külmutuskapp ja kraanikauss ja pliit ja ahi….mööbliga on natuke raskem. Igakord kui ma mingit kööki vaatan tundub see niiiiii igav ja juba tehtud. Tahaks midagi hullu :)…samas mugavat ja käepärast. Ideid on palju, vahest liigagi palju ja kõik jooskevad ühte hunnikusse kokku ja kõike ju ikkagi ei saa. Kindel on et kraanikauss tuleb akna alla ja tööpind mööda seina äärt. Saar tuleb ka no ja nagu Kalle alati sellised jutud lõpetab – ega rohkem ei mahugi :)

Söögilaudu, mille hulgast valida on meil kolm. Eks näis milline võidab :)

Juba vähemalt kolm korda oleme me sattunud laupäeva hommikul kirjanike majja lastehommikule. Igati lahe koht ja mõnus meelelahutus. Eesimesed 2  korda sattusime sinna tähtsamal päeval, sest esimene kord pakuti kringlit ja teine kord pannkooke. Kolmas kord oli tavaline hommik, siis ei pakutud midagi ja pipi, kes Liisu arvates kardina taga peidus oli, ei tulnud ka välja. Selle asemel luges Jippi ja Jannekese raamatut üks täiesti normaalne mees ja üks naisnäitleja.

Terve nädal enne seda laupäeva näitas telekast kodu keset linna reklaami, kus üks mees ütleb, et ta on täiesti normaalne mees…täiesti normaalne mees…Igakord kui ma seda nägin, tuli mul naer peale. Kui siis selgus, et see sama normaalne mees raamatu loeb, tuli mul ka nüüd naer peale kui ma teda päris elus nägin. Erinevalt Savisaarest, kes päriselus on palju pisem, oli normaalne mees palju suurem :)

Meie tüdrukud leidsid ka selle mehe täitsa normaalse olevat, sest tahtsid teda tantsule paluda…ning seisid tema kõrval nii kaua kuni asi juba täitsa piinlikuks läks :)

Kõige väiksemad naised olid meil ikka ka kaasas…

Leena eeskujul kuulatakse seal ainult juttu…Siis kui täpilise põllega tädi tantsima käsib hakata, siis tulid nad sealt kohe ära. Lõpus kui tehakse mingit ringtantsu, siis meie tüdrukud eelistasid joonistada….

Tegelikult ma koon ka :) Ma isegi võtsin kõik oma lõngad omale siia kaasa, et küll ma siin alles kuduma hakkan. 2 suurt kastitäit lõngu…jube palju, aga no ma olen optimist.

Ükspäev siis võtsingi nö härjal sarvist kinni ja sobrasin natuke kastis. Suvel enne Kärdu sündi ostsime Ketlinile vesti jaoks tema soovil Puro lõnga…nüüd tundub, et see on üks ütlemata pop lõng.  Ma nüüd siin lingitada ei suuda, aga pea igal käsitööhuvilisel on varsti midagi purost tehtud.

Vaatasin lõnga ja jõudsin järeldusele, et vesti ei tule. Noh üldse ma tegelikult ei saa aru, millal ja kuhu ma lapsele vesti selga paneks. ok…see selleks…Teen siis endale hoopis salli….aga millise.

Valisin siis välja sõbranna tehtud salli Eesti Naisest.… ajasin aga näpuga järge ja kudusin. Ma ütlen, et mulle väga meeldib kui muster on ka märkidega kirja pandud, juttu peab alati mitu korda lugema ja siis on ikka oht, et ei saa täpselt aru, mis seal kirjas on. Eriti kui välismaa keeles jutt on. Ilusti muster välja joonistatu…väga mõnus kududa..

Kudusin paar Kärdu magamist ja nüüd käin sellega juba tükk aega. Küll aga pole kuidagi saanud sellist pilti – mina ja sall….nii et panin selle nüüd siis pildi jaoks ühele peata tüdrukule kaela. Noh ja peale selle, kui keegi teab, kedagi, kes teab kedagi, kes seda tüdrukut endale jõulukuuuse alla tahaks, siis võib mulle seda öelda… ma ikka ei hakka enam õmblema ;)

Nüüd kus me ajutiselt vanemate juures elame, on ju väga lahe kui peaaegu kõrvaltänavasse pisikest preilit pildistama kutsutakse. Saab kohe sups ja valmis ära käia.

Kõigepealt kaugemalt alustades olin ma seda peret enne näinud :) Kui enamus suve erinevate  fotograafide pulmapilte surfates möödub, siis võid vabalt kaubanduskeskuses kedagi vaatama jääda ja tere ütelda, mis siis, et päriselus pole sa nendega kunagi kohtunud. Nii ka nendega… pulmapildid olid neil aga lahedad, sellised süsgisesed…

Kuna aga neil on ka blogi, siis leidsin, et minu visiiti on seal ka kajastatud…nii armas :)…

helged ja ausad…. sellel sessioonil avastasime koos ühe huvitava asja. Nimelt kui pildi peal on näiteks isa ja beebi ja neile seletada milline poos tuleb sooritada, siis saab ema kõrvalt vaadates täpselt aru. Et nüüd mitte arvata, et isad beebidega poose ei oskaks sooritada, siis vastupidi olles, said isa emast palju paremini aru, mida oodatakse.

Kusjuures järgmisel sessioonil ma kohe testisin seda teooriat uuesti ja ongi nii. Järeldus – minu jutust saab kõrvalseisja palju paremini aru :) …arenguvõimalus :)

looduses ka…mis siis, et akna taga :)

Kuna neil kodus oli nii lahe tapeet ühes toas ja nad ise ka sobivates värvides olid, siis edasi kolisime sinna…

seekord, siis palju emaarmastust…

ja ühist armastust

kuna ma siin omast kogemusest tean kui kiiresti beebid kasvavad, siis püüan ka alati teha selliseid võrdluspilte :)

Ükskord juhtus aga nii, et kui mindi minu pildi järgi ühte hiiglasuurt ust vaatama, selgus, et täiesti tavalist mõõtu uks oli :) …lihtsalt see beebi oli niiiiii pisike ….

ahjaaa….ja tapeet ikka ka ;) …onju lahe…

ei sa ka varbapildita…inspiratsioon tuli töö käigus ja see on mu lemmik beebivarbapilt …raudselt!

Palju päikest pisike Marta!

Kui ma nüüd ei eksi, siis oli ta neljas  beebi Marta viimase aasta jooksul :)

Just praegu lugesin ühest armsast blogist motiveerimise premeerimise juttu ja selle asemel, et sinna pikk komm jätta, kirjuta oma postituse :)

Ma panen juba järjest rohkem tähele kui kergelt tuleb üle huulte kui sa seda ei tee, siis seda ei saa. Käivad need lihtsate asjade puhul nagu jonn ja tüütu virisemine ja keeluks on arvuti või kuhugi minek…. aga ka mingi poest saadav vidin. No  ei oska ka kuiagi teistmoodi. On ju väga lihtne öelda poes ukse peal, et kui ennast viisakalt üleval pead, siis saad värviraamatu. Ma eriti ei usu, et mingi kurvaks muutumise jutt sama efektiivne oleks. Kalle siin proovis seda ükspäev, lõpptulemusena hakkas Ketlin ise lihtsalt nutma. Samas ma läheks ilma hoiatamata poes ju kolme lapsega hulluks :)

Samas ei ole nende soovid ka mingit üüratut väljaminekut nõudvad ja vaadates Ketlinit, siis päris tihti eelstab ta midagi väga mõistlikku. Värvi-või ülesannete lahendamise raamatut. Liisu küll paneb valikusse ka mõne telereklaamist tuntud maisutuse, aga täna näiteks oli soovilauses muna või beebiporgandid.

Sellega seoses ma ikka kinnitan endale, et mina ju ostan endale ka neid asju, mis ma tahan ja miks lapsed siis kehvemad on. Nii kaua kui nõudmised piire ei ületa on ju ok :)

Teine asi on taskuraha. Mina ei ole kunagi konkreetset taskuraha saanud. Ema käest ei olnud lapsena mõtet küsimagi minna – pidid pikal põhjendama milleks raha vaja on ja lõpuks tuli ikkagi välja, et seda ei ole ju vaja. Kõrvalpõikena tuleb lisada, et minu emal endal on alati raha  :)

Küsisime siis isa käest või .. mis seal pattu salata mõnikord võtsime ka ise tema rahakotist. Kusjuures seda tegime me kõik kolmekesi ja ma eriti ei taha uskuda, et ta ei teadnud seda. Kuna asi oli kontrolli all ja piirdus 3 ja 5 rublaga (rohkem lihtsalt ei julgenud) siis ma arvan, et ta tahtis lihtsalt tüli vältida :). Kusjuures vaikiv kokkulepe oli, et tühjaks rahakotti kül teha ei tohi, sest siis saab ta kindlasti aru … head mehed ikka olime…

Kokkuvõttes on see viinud sinnani, et keegi meist ei hiilga just väga hea majandusliku mõtlemisega. Minul on oma töö eest ebamugav raha küsida ja kui kellegi maksmine vibib, siis ka ebamugav uurida miks….ühesõnaga parem kui raha üldse ei oleks. Koguda mulle meeldib ja eriti ei tahaks, et raha kuhugi kaoks :). Kah ei ole ma mitte kunagi pidanud nö ise hakkama saama…alati on olnud mingi toetav instants olemas olnud. Peale meeste näiteks Saksamaal restoranis töötades oli söök ja elamine tasuta.

Kunagi ammu oli Saksamaal ka lapsehoidja ja sealses peres oli väga hea süsteem. Ma küll millegi pärast arvan, et ma olen sellest juba kirjutanud, aga ei viitsi otsida ega kontrollida. Ühesõnaga suurem koolis käiv türduk sain natuke rohkem ja väiksem lasteaia viimases rühmas käiv poiss sai nädalas natuke vähem…poissi ma mäletan, tema sai 1 saksa marga nädalas…mingi 8 krooni meie rahas oli see umbes. Tüdrukul, kes oli pubeka eelik, oli raha koguaeg otsas ja käis küll vingumas, aga samas oli alati õnnelik kui esmaspäev tuli. Poiss, kes üksi poes ei käinud kogus raha. Ükskord juhtus selline asi, et sõbraga mängides lõhkus ta ära sõbra mänguasja. Koos isaga käis ta siis poes vaatamas palju see maksis ja see raha arvutati tema taskurahast maha… umbes viieks nädalaks oli ta oma margasest sissetulekust ilma.

Mulle väga selline süsteem meeldis ja ma olen täiesti kindel, et meie peres hakkab see olemas samamoodi kohe kui mõnigi laps nii suureks saab, et numbritest jagama hakkab. Ma leian, et taskuraha on hädavajalik ja tuleb ainult kasuks. Eks siis saab ka neid premeerimisi rohkem sinna juhtida.

Seoses meie maale kolimisega ei ole ma ka ära unustanud kuidas ma kunagi ammu vihkasin igasugust rohimist ja muud sarnast vabadust piiravata mõttetut tegevust :). Ma ei usu, et minu lapsed teistsugused oleks ja ma arvan, et väike motiveerimine tuleb ka seal kasuks…et inimene varakult harjuks teadmisega mida tähendab töö ja kuidas selle eest raha saab :)

ma nüüd ei jõudnudki selleni, millest seal teises blogis juttu oli…aga ma ütlen lihtsalt, et ma olen sellega,mis seal kirjas väga nõus.

see oli minu nö ümbrikusse mahtuv kingitus ühele sõbrannale juubeliks…

aga mis pealkirja püütab, siis detsembris on küll meie re eelarve tasakaalus kuigi mõlemal poolel numbrid suurenevad märgatavalt. 2 sünnipäeva ja päkapikud ja et sellest veel vähe, siis jõuluvana kah veel… ja mitte ainult kodus ju :)

Kui Kärt 1-kuuseks sai, siis ma mõtlesin, et võiks iga kuu teha sellise kolmekesi tüdrukud reas pildi. Siis oleks kohe selgelt näha kuidas kõige pisem kasvab.

Eile siis tegime jälle…

Kuna nad ise juba nagu koolitatud supermodellid on, siis tuli pilte rohkem ja valida oli juba raske…

Sellist aega meil Kallega, kus oleks olnud suur magamistuba ainult meie päralt, ei ole eriti palju olnud. Nõmmel elasime aastaid köök-magamistoas :) ning päris magamistuba sai valmis alles natuke enne Ketlini sündi. Pool aastat pärast seda tuli juba voodi kolida madalaks, et lapsed maha ei kukuks ja nii on ta meil jäänud. Vahepeal oli küll ka Nõmmel lahendus, et voodi oli kolmest küljest piiratud, aga siis juhtus tihti seda, et tüdrukud vallutasid voodi nii palju ära, et Kalle ei mahtunudki :)

Nüüd siis magame jälle põrandal. Ja ma siis unistan – meil saab olema suur magamistuba,kus on hele raudvoodi…piisavalt lai, et vähemalt 5 inimest sinna mahuks, aga samas mõlemalt poolt saab voodist maha.

Uues majas valisimegi need 2 tuba oma magamistoaks. Päike hommikul tuppa ei paista ja kui seina vahel pole, on ruumi ka piisavalt.

ja nüüd siis näeb see tuba välja selline….noh päris selline ta enam välja ei näe, sest nagu sealt näha on laes mingi väike jama. Selle jama pärast tuli sealt natuke lage maha võtta ja kui me ükspäev seal seisime ja vaatasime, siis otsustasime, et võtame ikka kõrgemaks ja nüüd  tuleb lagi pea meeter kõrgemale ja talad jäävad näha. Õnneks saab voodi paigutada kõike halba ennetades ilusti kahe tala vahele. Kuskil küla peal räägiti, et tala ei tohiks keset voodi joosta…sellepärast siis…

Sinna peaks tulema meie garderoob. Mingi teise katusejama pärast pidi Kalle selle sealt kõik tühjaks tegema ja see vasakul olev sein läheb kõik maha.

aknast paremale tuleb sein minu poole ja selle taha garderoob. Toast vaadates pole siis arugi saada, et voodi taga midagi peale seina on. Seda ma ei mõlenud ise välja…seda ma olen enne näinud :)

Milline magamistuba tuleb… hele-hele ja veel rohkem hele :)

Inspiratsiooni kogun ma oma raamatuhinnikust ja ajakirjadest… kui aga keegi teab lahedaid blogisid, siis võib mulle soovitada.

SELLEST soovitatud blogist olen ma juba palju ideid leidnud…. näiteks võiks meie magamistuba olla peaaegu samasugune nagu viimases postituses seal.

SEE oma kodumaine blogi on mul ka igapäevane külastus.Nimelt seal lammutamise käigus käin ma pidevalt ringi ja kogun asju, millest äkki saab midagi lahedat teha. Näiteks on alles vineertahvel koos kunagise omaniku nimega ;) …

SIIT käin värvi inspiratsiooni kogumas ja silma torkab ka muud ja koguaeg….

No juutuubis olen ka tuhat õpetust ja ideed juba leidnud, aga ilusaid kodupilte….

Kuhu ma veel võiks kolama minna?

On kaks asja mida kolme kuune Kärt üle kõige armastab – süüa ja magada. Söögiga on nii, et pole veel olnud sellist hetke, kus ta ei ütleks…alati mahub natuke veel. Iga teine söömine lõpeb mõnusa uinakuga. Loomulikult on seda näha ka figuurilt. Tõeline michelini mehike, aga nii armas :)

Magamisega on nii, et magus uni tuleb kell 2 öösel…tema lemmikasend on lusikas :) ja tema lusikas peab olema minu lusika sees…kui ei ole, siis vehib käega, et tule kohe tagasi…ja süüa tahab ka öösel. Kui ma siin algul arvasin, et äkki tema ei taha igal öösel terve aasta aega iga kahe tunni tagant süüa, siis ma eksisin rängalt. Meie käbid on kõik selle ühe ja sama kännu kõrvale kukkunud ja täpselt üksteise otsa.

Ma arvan, et kui ma teda hommikul vägisi üles ei ajaks, magaks ta kella kaheni päeval. Mul on aga selline tunne, et hommikul ikka peaks olema selline silmad lahti aeg ja siis ta tuleb mulle vastu ja püüab neid peaaegu tund aega lahti hoida. No ja see tund on ikka tõsine maksimum…edasi kolib voodist vankrisse ja põõnab seal mõnuga lõunani.

Nädalas ikka paar korda oleme me sellel ajal ka külas käinud…noh et teised ka näeks kui tubli magaja ta on ;)…või siis mina näiteks sutsu tööl…

Pärast sellist mõnusat päevaund, mille kohta ma ise tegelikult arvan, et see on suure nihkega ööuni ;) on ta lihtsalt rõõmus ja roosa…noh kui keegi teda muidugi pilla-pall pikutama ei unusta. Niisama ilma põhjenduseta pole tema meil küll veel kunagi nutnud. Kui on olemas mina ja söök ei ole ju mõtet ka tühja viriseda.

Õhtupoole magab siis kui lastakse…näiteks kui ma Ketlinile lasteaeda järele lähen või kui suuremad tüdrukud naabripoisile külla lähevad ja majas korraga vaikne on…

Tegudest….tegusid pole :) Naeratab kõigile, aga meelitada tuleb. Samas neratab ka omaette, nii et endaga saab väga hästi läbi. Vehib käte ja jalgadega no ja kui mingi asi käe külge haardub, siis kohe lahti ei lase. Ise veel oma käsi esemeni ei siruta :) Aga kõrgemalt vaadata tahaks küll. Kui kätest kinni võtta, siis utsitab kohe pead üles ja kui valida kas pikutada või olla lamamistoolis siis kindlalt eelistab viimast.

Kuskile ei pööra…kui aidata ta näiteks külili, siis sinna ta jääbki :)…aga nats aega kõhuli olla pole probleem, sest tagasi selili kukutada saab alati…laseb lihtsal käed nõrgaks ja pea on nii raske, et kukub ilusti ümber …

Võimlemas käime ka ja seal juba ühekorra pidas ta ilma söögipausita lõpuni vastu. Ujumas pole veel käinud, aga vannis meeldib. Viisaka tütarlapsena ta sela eriti ei vehi, vaid vahib niisama ringi. Riidesse panek…ta on ju tüdruk…väga meeldib :)…no ja riidest lahti võtmine isegi rohkem

Kokkuvõttes elu olekski väga lill kui ta natukene varem magama jääks. Või noh…teleka mehed võiks siis panna ööseks ka mõne laheda saate mida vaadata…muidu passi pimedas niisama…. ei , ei …ta ei nuta…tema sööb, aga magama ei jää …aga minuarust oli see eelmine kuu samamoodi…

Igataehs on meil väga vedanud, et Kärt just meie perre anti :)

Palju õnne elu esimese veerandi puhul!

just käisime võimlemas ja saime natuke tehnilisi andmeid ka…noh tegelikult ainult kaalu…täpselt 7 kilo.

Ükspäev sain sellise meili, et kas ma tuleks ühe aasta sünnipäeva pildistama…no miks mitte…

Tuli aga välja, et sünnipäevalapsi on kokku üle kahekümne :) …no seda toredam ju …. Kui algul oli kokkulepitud, et ma pildistan niisama melu…

siis pärast esimese pere pildistamist tekkis kohe järjekord…meie ka…meie pere ka palun :)

Ma valisin need oma lemmikud musitamisepildid :)

mis nende eestlaste kohta öeldigi :) … näe kuidas musitavad kõik…ja üks musi aitab kõige puhul :)