Te pole õues käinud…meie oleme :) Päeval käisime Liisuga. Noh selle eelmise loo valguses me kohe pikalt jalutasime kahekesi. Näitasin talle kuidas inglit teha. Vaatas küll mind natuke kummaliselt kui ma ennast pikali maha viskasin. Proovisime edutult lumememme teha. Ma ei tea miks, aga lagunes laiali ja siis mõõklesime niisama :)

Praegu käisin mina autost ühte asja toomas ja no patt oleks olnud jätta jäädvustamata. Statiivi mul pole, nii et suurt kohti valida ei saanud..autokapott oli piisavalt kindel alus ja teisel pildil elektrikapp.

Liisu ootab nüüd, et Ketlin sünnipäevalt koju jõuaks, et siis õue minna :)

Oleks nagu juba kogemust lasteaiaga ja oleks nagu juba piisavalt kaua ema olnud…aga ikkagi.

Nagu ma juba rääkisin on nüüd Liisul lasteaia koht olemas. ahh ma hakkan natuke kaugemalt pihta. Liisu on selline laps, kes on kasvanud ise. Ise omad mängud leidnud ja ise neid ka mänginud. Ei ole mina temaga puslesid pannud ega tähti ja värve õpetanud. Mööda minnes ikka küsin , mis ta nimi on või kui vana ta on ja noh tegelikult värvide kohta ka. Võrrelda oskan ainult temast kaks aastat vanema õega, kes vähemalt kolmanda klassini on temast targem.

Eks ma ikka tunnen süümekaid ka…et äkki tema oma vanuses peaks oskama ja teadma midagi rohkemat kui ta teab…tobe, aga kui ei meisterda kodus lapsega, siis on ju tunne, et äkki ikka peaks. Ketlin on see, kes teda oma tegemistesse ikka vahel kaasa haaras ja käsib Liisut ka joonistada. Kaval…siis peab aitama ka koristada…aga selles valguses mulle tunduski, et äkki talle meeldiks lasteaias…

Ketliniga läks lasteaeda mineks kuidagi kergelt kah, nii me siis läksimegi Liisuga lasteaeda.

Esimesel päeval jõudsime kohale siis kui lapsed olid õues. Minul väga tuttav tunne, sest kasvatajad ju samad, kes Ketlinilgi olid. Õuest tuppa minekul tekkis esimene kummaline tunne.

Kõik see vägi lapsi, mis tänu Savisaarele on nüüd suurem kui enne, pandi ühte ruumi ja kolma kasvatajat hakkasid neid riidest lahti võtma. Teised pidid samal ajal rahulikult oma järge ootama. Keegi ootajatest ei hakanud ise lahti riietuma.

Järgmiseks mindi laua taha ootama kuni õpetaja ükshaaval lastel käed ära pesi. Jälle mitte nii, et nad oleks ise pusinud. Seal on ju ainult üks kraanikauss ja ise tehes oleks seal järgmise hommikuni läinud.

Söök ees, sõid nad küll kõik ise. Kõik käis tempoga ja unistajad jäidki unistama…söögiaeg sai läbi. Meie tulime koju.

Järgmine päev jõudsime natuke varem ja jõudsime tuppa ka. Toas pidi lapsed ootama vaikselt ja rahulikult kuna õue hakatakse minema ja nüüd panid õpetajad neid jälle ükshaaval riidesse… Samal ajal siis need, kel juba riided seljas nihelesid mööda ruumi ringi… Seekord oli tööl see õpetaja, kes meie tüdrukuid ka kodus hoidmas on käinud ja Liisul oli päris turvaline tunne…nii et õue jäi ta juba üksi ja 2 protsu suppi sõi ka lõunaks ära. Mina käisin vahepeal ära…

Täna seda õpetajat ei olnud ja Liisu natuke kurvastas …. Ei olnud tahtnud tuppa tulla ja oli isegi eest ära jooksnud …

Nüüd ma siis ei teagi. Äkki Liisu polegi totukas, sest tema oskab ise ennast ilusti riidesse panna. Ütleks, et see on tema lemmiktegevus. Potil käia, mis on nagu elementaarne. Noh seal lasteaias olid mõnel lapsel mähkmed. Ise süüa oskab kah. Noh ja värve tunneb ka. Äkki ta ikka ei peaks seal lasteaias ootamas käima. Saab siin kodus ilma ootamata palju rohkem teha. Samas need lapsed seal ei tundunud pooltki nii õnnelikud kui näiteks kohe viieseks saava Ketlini rühmas.

Kodus paistab Liisu küll õnnelik.

Ega ma ei oskaks ka kuidagi paremini seda Liisu rühma ootamist lahedada. Ikkagi nad vastutavad terve selle kamba eest ja ma saan aru, et keegi ei tohi laua peale ega puu otsa ronida…noh mitte, et seal keegi puu otsa ronida oskakski…

Ma ei taha ka , et ta kurvastaks kui ta seal peab olema…sest ta ju ei pea olema :)

Mulle ei meeldi süüa teha. Paljas mõte sellest, et ma peaks perele igaks õhtuks mingi söögi valmistama, ei vaimusta mind kohe üldse mitte. Kahjuks ei ole ka Kalle selline kokk, kes perele õhtusööke valmistaks…nii me siis laveerime selle vahel. Teeme harva, aga siis midagi, mis saab kiirelt valmis, aga pole ka päris kartuljakaste. Lastega on jälle see, et nemad just tahaks seda kartuljakastet… ning mul on väga hea meel, et Ketlin lasteaias korralikult süüa saab. Vähemalt lasteaia poolt on see võimalus olemas. Liisuga on natuke kehvemini..aga ta kasvab ja saab ka lasteaeda…

Praegusel hetkel on meil aga vanaema, kes süüa teeb ja see on super ;)

Mina olen kohvikute sihtgrupp. Kui tehakse mõni lahe kohvik, siis nad on mõelnud minu peale. Mina ei ole selline, kes läheb kohvikusse ja teeb näo, et tal ei ole kõht tühi ja näksib siis ainult natuke. Samas ma kohvi ju üldse ei joo… Kalle ka mitte… järelikult peab olema kohvikus midagi ahvatlevat süüa. Kohvilõhn mulle väga meeldib.

Kusjuures me päris tihti unistame Kallega sellest, kuidas meil on oma kohvik. Ma tean juba päris täpselt milline see olla võiks ja meie uue kodu lähimas linnas sellist kohta veel ei ole :). Äkki me siis teemegi ükskord sinna kohviku.

Mis siis peab kohviku olema…kõige pealt uksest sisse tulles see õige tunne. Nagu oleks koju tulnud. Kõik mis silma jääb on läbimõeldud. Ei ole midagi juhuslikku ja kindlasti ei ole firmad oma kampaaniatega sealt üle käinud…näiteks coca-cola külmik nurgas. Mul kodus ju seda ei ole.Lõhn peab olema…kohvilõhn või värske saia lõhn…

Kindlasti ei ole ka mu lemmikkohvikus õlleankrut leti peal…seal on armsad teenindajad, kes suhtuvad sinusse kui parimasse sõpra, keda nad pole ammu näinud ja nüüd meelitada tahavad.  Meil läheb veel natuke aega kui täiesti tavaline on, et küsitakse su käest siiralt ja naeratades kuidas maitses ja kas midagi saaks veel…

Minu lemmikkohvikus istub leti ääres ka alati mõni püsikunde. See näitab, et see kohvik on veel kellegi lemmik :). Ma ei tea…minuarust on see kuidagi eestlaslik, et tahetakse kuuluda. Uksest tuleb sisse keegi, kes rõõmsalt tervitab ja tale hüütakse, et tema lemmikud tulevad kohe ahjust :)

Ahh… mis ma ikka seletan, igas filmis on sellised kohvikud.

ja miks meil ei võiks olla…kasvõi üks selline, kus hommikul saab värske pika saia osta. Ma mäletan, et näiteks Prantsusmaal puhates piisas tänavale minna ja ninaga nuusutada, et kummal pool see saia pood on…

No ja loomulikult on ju meie tüdrukud sünnist saati kohvikutes käinud. Küsige Liisu käest kuhu ta uksest välja minnes minna tahab…kohvikusse :) Tellivad ise…mis siis et friikaid. See on küll üks teine teema, aga kohvikus käimise mõte ju selles ongi, et saad seda, mida igapäev ei saa ;)

pidulik riietus ei olnud mitte kohviku, vaid teatri jaoks ;)

Kui me selle maja ostsime, siis arutlesime Tarmoga ka teemal – pahad inimesed. Meie, kes me ikka veel naiivselt usume, et kõik inimesed on ilusad ja head ei võtnud midagi suurt ette peale selle pisikese sildi. Ja nüüd on see siis käes.

Ühed pahad inimesed arvasid, et neil läheb meie asju rohkem vaja kui meil. Mis siis, et meie nende eest maksime. Ega nad palju ei saanudki. Tarmo nimelt ei arva, et kõik inimesed on head ja vajalikku materjali ostetkase sinna ainult nii palju, kui ära jõutakse kasutada…aga ikkagi.

Kusjuures need inimesed ikka väga täpselt olid jälginud kuhu ja miks nad tulevad. Otse üle põllu ja pimedas. Mina küll kardaks üle põllu sõita..eeriti söötis põllu…aga noh, mina ei läheks ka kellegi majja ka niimoodi….kurjad mõtted peas.

Nüüd siis võeti igaks juhuks kõik ettevaatusabinõud koos kindlustega ette ja Kalle juba ütles, et peaks vist ikka need valve juhtmed majja sisse ka vedama. Noh kui peab, siis peab…

Muidu..väike jalutuskäik ümber maja, mis täna enam selline välja ei näe :))))

väikesed, aga tublid :) …igaüks vastavalt oma võimetele…

maja räästas…kusjuures tuulekasti värv on roheline…ausõna..ükskõik kuidas ma ka neid värve oleks keeranud…no ei läinud pildi peal õiget värvi :)

Tuli jälle talv ja mis ma nüüd siis tegin…otsisin jälle meie mõmmiku kombe välja. No mis ma siis pean tegema kui näeb teine välja nagu uus. Ainult magatud on temaga…plekke pole ja moest vist väljas kah mitte. Vähemalt eelmine aatsa veel müüdi sellist.

Näed Ketlin on sellega käinud… SEDA pilti vaadates pole ma enam ise ka nii väga kindel, kes seal sees on…äkki oligi Ketlin.. aga kus siis Liisust selline pilt on?

Kusjuures see mõmmik pole üldse ainuke asi, mis kolmandale ringile läks. Pisikesi bodysid on päris mitu ja osad, mis nüüd Kärdule väiksed on, sobivad väga hästi ka järgmisele. Kusjuures plekkide suhtes ei ole minus mingit tolerantsi…iga plekiga asi läheb prügikasti…Meil lihtsalt on sellised korralikud tüdrukud :)

Eriti armas on kui pärast suviseid beebid kõhus fotosessioon, neid samu beebisid ka päriselus pildistada saab. Minu kodusessioonide pildistamise kõrval meeldivad mulle ju ka kodud väga. Nii ka pisikese Sandri kodus käisin ja ohkisin…oi kui lahe põrand ja ooo kui kõrged laed ja milline sein…vannitoas nägin, et ma ei olegi ainuke imelik, kes vannituba plaatida tahab nii vähe kui võimalik :) …ja igas kodus on midagi lahedat ja ükski kodu pole liiga väike…

No ükskord keegi küsis, et kust me sisustusideid saame…näed ma töölt korjan :) …aga Sander ka…

Kui ma praegu seda isaga pilti vaatasin, siis tuli meelde, kuidas ma eile meie Kärdut niimoodi hoidsin ja ütlen ausalt, et 10 minutit on max..nii rakse…ja alles ta oli sama udusulg nagu Sander…

mõne uue nurga alt…minu lemmikpilt

mis siis, et tool tundus kuidagi väga suur ja Sander pisike…ikka ei mahtunud :)

kõige armsamat nägu teevad nad ikka siis kui emale-isale otsa vaatavad.

kadedust tekitav…

Nagu kõik beebid jäi ka Sander magama….

nad on nii armsad kui nad magavad… ja nagu näha on ka Sander nagu POP beebi ;)….

Ja pisikese Sandri sai veel täitsa nässuks teha :) …Nässu on nii armas sõna, et me oma Kärdut kutsume ka vahepeal nässuks…..

Kui me nõmmel elasime oli meil täiesti tavaline elektriküte. Juhtmega radikad stepslis ja esikus ning vannitoas põrandaküte. Polnud meil seal ruumigi, et mingit katlamaja ehitada ja sellel ajal kui meie maja ehitasime ega siis neid kõikvõimalikke pumpasid nii laialt ei reklaamitud.

Kuna Kallel on üks maaprojekt käsil, siis ta uuris nüüd neid pumpasid küll ja rohkem. Igas võimalikus majaajakirjas on vähemalt korra ilmunud võrdlustabel. Kuigi peaks ütleme, et need tabelid on natuke vildakad …aga see selleks.

Valisime siis meiegi selle palju kiidetud maakütte. Paberi peal tundub kõik väga ilus…eks siis kunagi tulevikus paista, kas ka päriselt see nii on. Paberite järgi peaks meie küttearve tulema sama suur nagu meil nõmmelgi…võit on siis see, et nõmme maja oli täpselt poole väiksem :)

Minu ülesanne oli saata välja soovid. Valisin siis interneti, ajakirjade võrdlustabelite koostajate ja ehitaja soovituste järgi 4…5 maakütte pakkujat. Pakkumised tulid kiirelt…. mõni paari tunniga juba. Tuli ka välja, et ühes firmas on natuke tutvusi ja kõik kellega telefoni teel suhtlesin jätsid väga sümpaatse mulje. Ma juba kurtsin, et kuidas ma nüüd siis valima pean, sest ega need hinnad nüüd ka nii palju ei erinenud. Ehitaja abiga jätsime sõelale 2 firmat ja ütleks, et nüüd võitis müügitöö.  Need, kelle me valisime, nad kohe oskasid müüa :) Ja nad tegid meile äraütlemise ikka väga raskeks ….

Nii me siis kirjutasimegi alla ja jäime kopamehi ootama. Kopamehed tulid, aga nagu müügimees ütles, on see selle kandi maapind üks suur üllatus ja nii sealgi oli ükspäev paekivi nii lähedal, et tuli uus ja suurem kopp tuua. Pole probleemi…peaasi, et juhe maha saaks… Nüüd on juhe või kuidas iganes seda nimetatakse maas ja tuleb oodata Kalle järel, kes kõik põrandad peaks üles võtma, et kõige pealt ehitajad ettevalmistuse saaks teha ja siis juba torud põranda alla vedada…

Sündmused said jäädvustatud ja kuna ma seal juba pildistamas olin, siis nägin ka kuidas köögisein langes :)

enne ja pärast. …. sein mitte Liisu :)

söögilaua tagant  vaadatuna. See aken, mis seal on, tuleb teistpidi…ehk siis rohkem laiem kui kõrgem :) Akna alla tuleb kraanikauss… nagu kuskil öeldud oli, et kõige igavamat tegevust tehes oleks vähemalt vaade ilus. vasakule seal kus ukseauk on, sinna tuleb külmutuskapp ja selle kõrvale sahvriuks….sahver ukse taha ikka ka.  Aknast paremale peaks tulema pliit. Selle pisike laua asemel saar…ma usun, et ikka suurem kui see laud ;)

Me kaalusime ka pliidi saare sisse panemist, aga kuna lagi on selline, mis jääb kõik nii nagu näha, siis poleks toru kuskile panna… nüüd saab kõik otse läbi seina välja puhuda.

Lakke jäävad talad näha ja nende vahele paneme vanad lauad tagasi. Need võttis Kalle juba alla. Praegu paistab sealt ülemise korruse põrand ja need lauad seal küll eriti vanad ei paista…kahjuks. Kas talad värvime või õlitame…seda veel ei tea…mõtleme veel…

See sein, mis seal on, on söögilaua tagune sein ja tõenäoliselt jääbki nii…ainult, et ta knopaksid täis…no tegelikult naelu. Mingil ajal pandi tapeet naeltega seina…eriti friiki…

Väljas jalutasin natuke ka…

aga sellest järgmine kord…

väike piknik…

Kui ma oma fotokaga sinna ilmun, siis kõik ehitusmehed lähevad alati nii elevile…vaadake või seda kopameest seal üleval pool…kõige pealt nad arutlevad, et huvitav kuhu ajalehte nad saavad :) ja see järel püüavad oma tööd eriti korralikult teha…

leia pildilt 2 ehitajat :)

Ketlin käib meil ilusti lasteaias ja sellega pole probleemi.. Liisu ei käi meil lasteaias ja sellega nagu ka ei olnud probleemi :)

Noh kuni reedeni :)

Kui me sügisel uurima hakkasime, kas Liisu saaks emba-kumba järjekorda pandud lasteaeda, siis tuli mõlemast kohast eitav vastus. Kusjuures kummastki ei antud mingisugustki lootustki. Ok..kui ei saa, siis ei saa. Kuna me nagunii kolime Tallinnast ära, siis oligi vaja kiirelt lapsed uude kohta lasteaia järjekorda panna. Selleks pidime ennast uude kohta sissekirjutama ja avaldused ära saatma…

Enne veel uurisin, et kas see on ok, et Ketlin järgmise kevadeni Tallinna lasteaias käib…öeldi, et sobib küll, ainult, et vald peab siis selle eest maksma…

Nüüd reedel, aga tuli kohe kahest Nõmme lasteaiast kiri, et Liisule on koht olemas. Üks oli veel sellest pisikesest armsast sõimest, kus ka Ketlin esimese aasta käis. Majas on 2 rühma ja suur aed, mis oleks veel mõnusam lasteaiaga harjumiseks. Kuidagi tuli juhatajaga jutuks, et me enam paberite järgi Tallinnas ei ela, et ega see juhuslikult probleem ei ole…tuli välja et on küll ja käbedalt tuleb nüüd mind ja Liisut jälle Tallinnasse kirjutada.

Kogu iroonia asja juures on see, et me tõesti tahame ainult pool aastat seal lasteaias käia…noh tegelikult seal rohkem ei saagi ja päris kindlasti ei käi ta järgmine aasta enam üheski Talllinna lasteaias. Küll aga oleks väga vaja, et Liisu oleks valla lasteaia järjekorras, mis siis tähendab seda, et kohe kui ta Tallinnas paberite järgi korda saab…siis kirjutame jälle valda või?

Ma saan kõigest aru….ok kõigest ei saa…aga kuidagi peab seda süsteemi reguleerima, aga kas tõesti niimoodi?

Tegelikult pole ju mitte ükski ema huvitataud, et tema lapse lasteaeda viimine võimalikult ebamugav oleks ja väga paljudel peredel, kes ei ela Tallinnas, aga töötavad igapäevaselt siin,  on palju mugavam laps Tallinnas lasteaias hoida. Näiteks kui ma peaks tulevikus igapäev 8-5 Tallinnas tööl käima, oleks laps tund aega vähema lasteaias kui ta seda Tallinnas teha saaks ja autosõidul saaks me kooskvaliteetaega veeta ja juttu rääkida.

Ma usun, et väga paljud niimoodi teevadki juu…..leiavad kellegi kelle juurde ennast sissekirjutada ainult selleks, et laps lasteaias saaks käia.

Teine huvitav koht on see järjekorras olemine…et kui ma näiteks kolin, siis uues kohas olen jälle nullis oma järjekorraga :)

Kooli samal ajal peab iga laps koha saama :) ….äkki olekski lahendus see, et “kooli!” lähevad lapsed näiteks 4 aastaselt. See mis nad seal teevad oleks sarnane lasteaiaga, sest õpetajad on ju juba lasteaias olemas….aga koha võib vanem ise valida :) Ma kujutan ette kui mõnus oleks viia oma laps sellisesse “kooli” mis ei oleks juba ääreni täis ja asuks mulle kõige mugavamal trajektooril….

Väiksematele lastele on kodus nagunii parem olla. Näiteks nagu siin vähemalt ühes harjumaa vallas makstakse raha emale, et ta pärast emapuhkust lapsega kodus oleks. Summa pole küll suur, aga paneb päris paljusid mõtlema, et äkki ikka ei peaks kohe tööle minema. Tallinnas saab selle raha ainult paberitega lapsehoidja…ema ju seda ometi pole.  Ma saan aru, et linnale on see kasulik…2 töökohta (lapsehoidja oma ja tööl käiv ema) maksude näol …kui samal ajal seal vallas ei tule makse kuskilt…ema tööl ei käi ja lapsehoidjat pole vaja.

Nii ma siis võtangi homme kõigi nelja majaomaniku loa selleks, et meie Liisu saaks pool aastat lasteaias käia… kõik on aus ja õige ja ma praegu ju tegelikult ka elan oma vanemate juures… ohh ja ahh :)

Õnnelikud pidid need tüdrukud olema, kes isa nägu on. Vot pisike Eliise on täiesti isa nägu. Ja isa on tal lahe :)

Peale selle, et ta eelmine suvi Eliise emaga abiellus, räägib ta vabalt eesti keelt. No mitte, et see kuidagi kummaline oleks, aga enne kui ta Eliise emaga tuttavaks sai, ei olnud ta osanud eesti keeles suurt midagi öelda. Kusjuures nende pulmas oli päris mitu sellist segaperepaari :).  Eliise tädi näiteks ka ei räägi eesti keelt, tädimees ka mitte, kusjuures tädi ja tädimehe emakeel on ka veel erinevad …aga laps käib neil eesti koolis … prantsuse omas…aga mitte sellest ei tahtnud ma rääkida

Eelmine aasta seal pulmas soovisid kõik külalised, et tuleks ikka pisiperet ja näe palun väga :)

printsess on kohal…

minu lemmikpilt…

Kui ma esimene kord Eliisel külas käisin, siis ma vist ei meeldinud talle väga…noh teine kord ei meeldinud ka. No ma ei ole ka nii ilus kui Eliise ema …  Pärast õnneks tuli õnneks välja, et talle ei meeldinud lihtsalt paljas olla :)

See pilt on tehtud siis kui ma tegelikult olin juba uksest väljas. No alati lihtsalt tulevad need paremad pildid pärast pildistamist :)

yes boss :)

armastus paistab välja :)

Minu arust kõige mõnusam maja tegemiste juures on valimine. Kõike saab valida.  Vaielda tuleb ka :). Me sellised emotsionaalsed inimesed, et ega kumbki eriti alla ei anna ja nii me võime vaielda näiteks sauna ukse asukoha üle kella kolmeni öösel ja jätkata kell kaheksa hommikul. Minu põhiline mure oli, et see silma ei torkaks ja mulle kuidagi ette ei jääks. Mina saunas ei käi…minu arust on seal liiga palav ja pärast sauna pole mul kunagi mõnus tunne …aga see oli üks teine jutt :)

Valisime maja värvi :). Kõige lihtsam oli sõita ringi vaadata maju ja siis kodus vaielda. Valisime muidugi kõige koledama ilm ja õhtupooliku…aga noh mõte oli kõige tähtsam

Pärast meie roosat maja olin ma kindel, et nüüd ma tahan omale rohelist. Sellest ülemisest majast sõitsin ma peaaegu iga päev mööda ja mulle on ta koguaeg meeldinud.

teine valikus olnud maja saab kohe varsti valmis ja seda oleme ikka imetlemas käinud rohkem kui üks kord.

Roheline küll…aga milline …. soe roheline … selline oliivim. Kokkulepitud.

Kas maja heledam ja liistud tumedamad nagu sellel teisel pildil või vastupidi nagu esimesel pildil…. leppisime siis kokku, et maja heledam…

aga selle maja leidsime ikka natuke liiga tumeda olevat…aaa…akand tulevad meil ka umbes sellised, ainult et ruute on kõvasti vähem. Meil on kokku 6 ruutu :) ühel aknal…

Lõpuks võtsime kiriku keset küla ja seda sõna otseses mõttes. Maja peaks tulema selline helebeez…noh siin pildil on ta natuke liiga hele ja teine värv on natuke rohelisem kui pildil…

Järgmiseks valisime ust. Kuna meil seal majal seal kohas ust üldse ei olegi, siis vana ukse taastamisest ei saa rääkida. Mõtlesime ka lihtsalt osta üks vana uks, aga lõpuks leidsime, et kuna eeskoda pole, siis äkki ikka peaks olema uus uks.

Kui algul plaanisime teha ühe ukse, siis kuidagi on alati olnud soov omada kahepoolset ust. Esialgu võtsime ikka ühe ukse pakkumise. Klaasiga või ilma ja kui klaasiga, siis kui suure ja kuhu jne. Kalle hirmud, et keegi lööb käes läbi klaasi või jala olid ainukesed vastuväited. No aga käe klaasist läbi võib lüüa läbi ükskõik millise akna nii et see ei olnud põhjus.

Uks peaks tulema selle parempoolse akna asemele…

Seal kohapeal ükskord vaadates, aga mõtlesime, et teeks ikkagi kahepoolse. Nagunii on seal mingil kummalisel kombel auk seinas olnud, nii et mõõdeti sobiv laius välja ja läksime siis sobivat ust otsima.

Mina muidugi tahaks sellist ust…aga noh ma saan aru, et see on ikka natuke liig. Aga kuna ma ühe sellise vana ukse “poest” ka leidsin, siis äkki paneme selle hoopis elutoa ette… Kusjuures mulle meeldib see uks just sellisel kujul, mitte renoveerituna. Üldse ma vahel mõtlen, et miks neid vanu asju peakski nii väga restaureerima. Meil on näiteks mitu väga koledat lauda ja üks kapp ja kummut…ja mulle meeldivad need just sellepärast, et nad sellised on…

Ok seda ust me ei võta…

võtame selle… klaasidega ja puha. Oi ma olen ikka osav fotograaf…uks viltu ja see must serv on minu auto. Lihtsalt vihma sadas nii kõvasti, et ma ei tahtnud välja minna :) ja shopata ka ei viitsi ;)

Voh see kolmeks jagatuna meeldib mulle rohkem… aga klaasid peaks ka olema…

vot selle me siis nüüd võtamegi :) ..näed ma läksin isegi autost välja selleks :). Nüüd me ainult ei tea, kas me teeme kolme värvilise või kahekga ja üldse mis värvi … Päris tihti olen ma näinud, et uks on üldse teist värvi kui maja…

Liisu joonistab teises toas ja tuli vahepeal näitama, mis tal seal on…näe emme on siin. Lasin siis tal issi ka joonistada ja kui ta minema läks, siis ütles veel, et ta joonistab onu Tarmo ka. Onu Tarmo on siis meie ehitusjuht, kes veel ei tea :)