Ostureis

Ma vaatan, et oma lastele ostan ma asju vist ainult paarist kohast. Uued asjad H&M-ist, kasutatud asjad Humanast või mõnest muust kaltsukast, talveriided Lennest ja jalanõud…noh need vist kokku kahest-kolmest erinevast poest. Ma küll käin aegajalt teistes poodides ka, aga see on ikka mõni üliharv kord, kui ma sealt midagi ostnud olen. Näiteks Lindexist oleme kunagi ostnud hommikumantlid ja ükskord Liisule trussikud. Ütleme nii, et sellise varustusega ta kaugele ei jõuaks :). oooo…ma oleks Okaidi poe unustanud….seal ma käin ka…see meeldib mulle ka, aga ainult siis kui allahindlused on…. ma olen nii kergesti mõjutatav, et ikka kui pool on maha tõmmatud, siis mulle sobib. Samas popi poodi pole ma sellel ajal kunagi sattunud, aga sinna ma vist juttude järgi ei mahuks ka ;)

Aga H&M. Ma ei saa aru, miks meil seda poodi ei ole. Mina ise avastasin selle kunagi…..16 aastat tagasi (apppikene :) ja lemmikuks on ta siiamaani jäänud. Enamuse on garderoobi rahast olen ma neile sinna jätnud. Kui Ketlin sündima hakkas, siis tegime paar kuud enne sõbrannadega väikese ostureisi lähimasse ehk siis Helsinig omasse ja ma mäletan kuidas me terve tee koju, laevas, neid pisikesi armsaid riideid imetlesime. No ja ütleks, et väga õige valik oli.  Minu lemmiklasteriided alates beebiomadest on H&M-i omad. Nende beebibodyd on kõige paremad ja mida vähem kirjud nad on seda parem.

Lapsed aga muudkui kasvavad ja nii me siis ikka vähemalt korra aastas oleme võtnud ette väikese ostureisi.

Seekord vaatasin väga kriitilise pilguga juba olemas oleva mustikale jääva varu üle ja leidsin, et reis tuleb teha. Roosasid ja selgelt tüdrukute riideid on suuremate tüdrukute garderoobist ikka liiga vähe olnud. Kui, siis juba ja nüüd ma ostan ainult roosat ja valget. Millegi pärast on ka väike auk body varudes kõige väiksemas suuruses….

Ketlin on ka millegi pärast poole aastaga nii palju kasvanud, et kõik varrukad on lühikesed ja seelikud lähevad järjest minimaks.

Liisuga on küll nii, et tema kummut on esialgu ääreni täis, sest noor ketlini ema arvas, et lapsel on palju rohkem riideid vaja kui ta kanda jõuab ja Liisu pole veel sinna pikkusesse jõudnud, kus mul mõistus pähe tuli ;)

Nii ma siis keskendusingi Ketlini lasteaia riietele ning mustika roosadele bodydele. No ja kui ikka on võimalik leida 2 ühesugust kleiti, siis sai Liisu ka endale ühe.

Viisakusest teiste poodide vastu, astusin veel mõnesse teise ka sisse…aga psühholoogiliselt ei mõjunud need hinnad seal eriti innustavalt…eriti veel Lindexis, kus hinnasildil ka meie hind ilusti kirjas oli. Ma võin ju südame rahuga h&M-ist tüdrukutele 5 eurosed kleidid osta, sest need maksavad niiiiii vähe…ainult 5 raha ;)….aga kui Lindexis asjad üle saja maksavad, siis nad on ju niiiii kallid :)

Ja tagasi tulles selle juurde, et ma pean H&M-i jaoks vähemalt 5 tundi tühja aega varuma, olid seal poes peale minu umbes 10 inimest veel, kellest 8 rääkisid eesti keelt. Niimoodi on see lastepoes küll peaaegu alati olnud, et vähemalt 1 inimene räägib su kõrval eesti keelt :) aga näe … me ostame ikka liiga vähe…. ja seda poodi meil veel ikka ei ole….

Kalle ostis endale ka pluusi…kuna see talle nii väga meeldis, siis ta ostis kohe kolm tükki, erinevat värvi, et oleks järgmine aasta hooletu. Temaga on lihtne…

Minuga ei ole nii lihtne…mina kavatsen ju varsti ilusaks ja peenikeseks hakata ;) …. mina ostsin 2 t-särki, mis üle kõhu ulatuks ja ma neid igal sammul alla poole sikutama ei peaks ….

ja nende kleitidega läksime me maasikaid ostma ;)

Lenna ja Paula ka

Ma ju ei üllata kedagi kui ma ütlen, et aeg läheb nii kiiresti…. see kui pisike Lenna alles kõhus oli, oli nii alles, et ma pole jõudnud isegi postitust selle kohta teha ;) …..

Nii et siin on Lenna kõhus

Kui Lenna kõhust välja tuli, siis läks aeg veel kiiremini… et kui ma lõpuks talle külla jõudsin oli ta juba 3 nädalaseks jõudnud saada….  Kui ma oma vabal ajal mööda netiavarusi kolan, siis mul on ikka päris suur hulk fotograafe lemmikute alla kogunenud. Ühe fotograafi töid vaadates olen ma imestanud, et kuidas ta küll need beebid alati magama saab ja peale selle veel endale sobivasse asendisse sätib. Minu beebisid tavaliselt küll keegi puutuda eriti ei julge, sest kõige parem laps on magav laps ja niisama keegi teda küll keerama ei lähe.

Aga noh ükskord on ikka esimene kord ja nii ma siis proovisin ema lahkel loal magavale Lennale käed pea alla sättida. Kuna ta oli mind pikalt oodates juba tunde üleval olnud, siis lasi ta üllatuseks kõigel rahulikult sündida ja magas aga muudkui edasi.

koguaeg ei maganud ka ;)

emaga

ja õega

ja emaga ja õega

Lõpuks lubasime tal rahulikult magada ja vaatasime hoopis, mis suur õde teeb ;)

ei jäänud magama ;)… ta on ju 2-aastene ;)

ja jaaa, see suurem jalg on 2-aastase oma ;)

Palju õnne pisikesele Lennale ja tal on juba suur hulk sõbrannasid olemas ja varsti sünnib veel juurdegi ;)

3 venda

Sellest on juba rohkem kui pool aastat mööda läinud kui kolmas vend sinna perre sündis ja tegime väikese õuepildistamise :)

Kui ma siis olin ära imestanud kui suureks üks väike mees vahepeal kasvanud on, asusin suuremaid poisse taga ajama :). Kui talvel toas panime nad laua peal istuma ja pilti oli imelihtne teha, siis nüüd oli ruumi laialt ning jooksimesele ja müramisele piire polnud. Samas nii lahe, et lapsed saavad olla lapsed ja mürgeldada nii palju kui isu on. No ja pilte tuli ka vist 3 korda rohkem….:)

Eks ma ütlen ausalt, et sellist pilti kus kolm venda ilusti reas istuvad ja kaadrisse vaadataes naeratavad ma ei saanudki… aga kui ema hoiab ühte kinni ja isa hoiab teist, siis on lootus, et vähemalt 2 venda on korraga pildil…isegi terve pere sai pildile… ning kalad koos kalameestega lendasid ka ning kuud sai näha ainult siis kui isa süles istuda ;)

ok… ma nüüd natuke liialdan ka…ilusaid ja rahulikke pilte on ikka ka ;)

aga neid kolme venda vaadates tekkis tunne, et neil on super lapsepõlv ning lahe koos kasvada.

Ketlin läks külla…

Ükspäev kui Ketlin mööda maja mingit asja taga otsis, siis mööda minnes mainisin, et äkki see on autos. Nimelt on neil mõlemal komme, alati midagi kaasa võtta kui uksest välja minnakse ja siis see asi autosse unustada. Rõhk on sõnal alati.

Natuke läks aega mööda ja Ketlin ilmus jälle silmapiirile ja teatas, et ei ole autos. Minu küsimuse peale, et kust sa teada, vastas ta, et käis vaatamas. Käis vaatamas…mis mõttes käis vaatamas. Meil käib värav umbes minu silmade kõrguselt kinni ja kuidas saab üks vaevu üle meetrine sellise värava üldse lahti. Vaatas mind kui lolli ja ütles, et noh võtsin tooli ja tegin lahti…appi, mis rumal küsimus :)

Me Kallega arvasime, et ta tegi nalja ja sinna see asi jäigi.

Ükspäev kui töölt tulin, nägin siis ise kuidas Ketlin oli tooliga värava lahti teinud ja naabritele külla läinud….

Õnneks on nii, et autosid ta kardab ja seletas ise ka juurde, et ta enne piilub meie auto tagant, et ega seal ühtegi autot ei tule ja siis läks ruttu naabri värava juurde. No ja silma alt ära minna ei julge tema kohe kindlasti. No ta ei taha üksi teisele korrusele minnagi, mis siis veel kuskile kaugemale minekust  rääkida.

Eks meil tuleb nüüd natuke pikem jutuajamine ka maha pidada, et nii ikka ei saa ja ei tohi jne…aga ikkagi ma ei saa kuidagi salata, et natuke loogilist mõtlemist Ketlinil juba on ;)

Liisu kardab autosid veel rohkem….nimelt ei julgenud ta isegi Kalle garaazi koridoris kõndida, et äkki mõni auto tuleb…ja kodus on tema tool nö maja pool, et ta ümber auto ehk siis võimalikust õhust mööduma ei peaks.

Samas ma tean, et kindel ei saa siin milleski olla ja ikka peab koguaeg vaatama, et kuhu ja kuidas nad nüüd läksid….

Ketlin naabriaias ;)