Aega võttis, aga nüüd olen ma jõudnud ikka tõsiselt sinnamaani, et kinnitada endale, ma ei pea küllakutse puhul poodi ju minema. Näiteks sündis mu juba ülikooliajast sõbrannal imearmas tüdruk. Nii kaua kui me ametlikku katsikukutset ootame, võtsin lihtsalt ühel vihmasel ja külmal laupäeval Ketlini ja Liisu kaasa ning läksime katsiku kingitust tegema.
Sättisime paarinädalast preilit nii ja naa pidi ja kingitus olemas :)…nüüd siis varsti saame ametlikult ka minna :)
aga ta oli ka nii armas. Tegi oma suured silma ilusti lahti…
või siis pani kinni….ja ikka oli armas…
küsis süüa ja kui kõht sai täis, siis kuulas niisama, mida naised räägivad :). Nende peres oli enne meesteülekaal…nüüd ilusti kõik võrdselt. Mehed olid aga samal ajal tööl ja pildi peale ei saanudki;)
Varbapilt ikka ka :)
Kui ma ükskord meie pere Liisu jalga vaatasin ja siis võrdluseks kätte võtsin, et mis seal siis ikka nii väga on…aga näe oli küll….meie Liisu jalg on täpselt minu käelaba pikkune. Selle pisike Liisu oma pole veel pooltki….
