suvel vanaema juures…

Ma ikka pidevalt loen ja kuulen, kuidas enamiku kõige ilusamad lapsepõlvemälestused on pärit maalt vanaema juures, siis mõnes mõttes võin ma öelda sama. Ainult, et minu lemmikvanaema elas hoopis linnas. Küll mitte suures, aga ikka päriselt linnas.

Mulle meeldis selle vanaema juures palju rohkem olla, kui teise, päris maal, elava juures. Ma muidugi olin ka seal, aga linnas meeldis rohkem.

Vanaema käis tööl…lasteaias. Suvel ka natuke. Ahjaa..ma ütlen kohae alguses ära, et see vanaema võttis ainult ühe lapse korraga hoida ja kuna mina olin tema 6-st lapselapsest ainuke tüdruk ;)…siis ma sain seda üksioleku privileegi minuarust kõige rohkem kasutada.

Ühesõnaga lasteaias…mõnikord ta võttis mind kaasa. Siis sõitsime bussiga linna keskele ja seal majade vahelt polikliiniku kõrvalt läksimegi Buratiino lasteaeda. Pärast jalutasime mööda peatänavat, käisime mõnes poes või trul ning ostsime kilekoti see kulinaariast kartulisalatit :)

Bussipeatus oli meil täpselt akna all. Kui aken oleks lahti, siis ma oleks käega saanud katsuda peatuses seisvaid inimesi. Aga aken oli kinni ja siis ma vahtisin neid läbi puuvillase pitsist kardina.Mõnikord käisime vanaemaga bussiga ringi sõitmas. Istusime akna all bussi peale ja sõitsime terve ringi ära ja tulime jälle akna all busii pealt maha :)

Kah oli vanaemal lahe rohelise kaleviga laud, kus sahtlites põnevad asjad ning karbitäied vanu pilte. See laud on nüüd minu töölaud :) ja enamus pilte siinsamas sahtlis. Kah oli tal üks välismaal elav sugulasest sõbranna, kellega nad kirju ja liiga ilusaid kaarte vahetasid. Neid ma siis imetlesin seal ka kindlasti rohkem kui üks kord.

Veel meeldis mulle vanaema juures õmmelda. Õmblusmasin käis jalaga, aga õmbles ainult ühte pistet. Vanaema ikka siis õpetas mind kah…aga ma ei mäleta et seal minu käe alt mõni lahe õmblustöö oleks väljunud…eks ta rohkem selline niisama pusserdamine oli.

Vanaemal oli maja taga ka väike aed-pikk aga kitsas ning aia keskel valge laud, mille taga siis ilusate ilmadega tööd sai teha. Ma küll ei tea mis tööd, sest mina käisin aias põhiliselt vaarikaid või tikreid söömas.

Õhtul vaadati televiisorit ja söödi värsket kartulit ning oma ööuned veetsin tigudiivani peal. Kusjuures seda diivanit tahaks ma ka hirmsast endale saada ;)…nagu kaasavaraks või nii…minuarust peaks ta veel siiamaani oma vana koha peal seisma…

Eks need suved vanaema juures olidki sellised nagu mina siin oma nõmmekodus veedan ja meelde tuli see tänu valgetele roosidele.

Need roosid on kuidagi nõmme omad. Ise nad siia aeda on kasvama tulnud ja igapäev kui ma oma koduväravast sisse tulen, tunnen seda sama lõhna, mis vanaema juures.

Vanaema juures see valge roosipõõsas asus täpselt keset hoovi ja isegi pissile ei saanud niimoodi minna, et sellest mööda poleks läinud. Vanaema põõsas oli hiiglasuuur :))))…äkki ei ei olnud ka…aga ma loodan, et meie 2 põõsast kasvavad ka ükspäev sama suureks.

Lõhnas ta imeliselt ja see roosilõhn ongi minu lapsepõlve suvede lõhn!

Kodukontor

Minul on oma tuba. Mis siis, et terve sein on Kalle raamatuid täis. Mina teen juba ammu kodus tööd ja minu arvutit ei tohi siin maja mitte üks inimene peale minu puutuda…Ühesõnaga kuri olen :)

Kõik Kalle töötajad otsustasid seoses või ka mitte seoses masuga sellel aastal lapsed saada. Noh nagu ta ise ka ;) ja kõik kodus tööle hakkasid, siis otsutas Kalle mõneks ajaks kontorist loobuda ja kah mulle seltsiks koju tööle tulla. Täitsa hästi toimib see meil. Ainuke miinus asja juures on see, et tema võttis olude sunnil oma töölauaks söögilaua. Ja kui tema teeb tööd, siis on terve laud tema asju täis.

Kah tundus talle, et lapsed on siis koguaeg all, kui tema seal tööd teeb ja nii me siis mõtlesimegi välja, et tema töökoht võiks olla kuskil mujal :)

Esialgne plaan oli panna tema laud sinna, kuhu tulevikus peaks tulema tüdrukute koolilauad. Kuna minu vaimusilmas oli just see ülemisel pildil olev laud, siis see koht ei sobinud selleks kohe üldse. Samas oleksime siis ühel korrusel ja siis oleks kohe kindlasti lapsed koguaeg meid mõlemat segamas :)

Lubasin siis magamistoast väikse kummuti, mis siiamaani õiget sisu polnud leidnud, eest ära viia ja kolisime laua magamistuppa. Kuna tema tööarvuti on pisike ja käib kotis ja ei tee pooltki sellist häält, mis minu oma, siis polnud sellega probleemi. Nagu ei töötaks ta siis seal kui mina näiteks magada tahan, sest siis oleks ju ülemine tuba vaba ;)

Ainuke asi on nüüd aga selles, et ei koli ta sealt söögilaua tagant kuhugi ;)…ikka laiutab seal, sest tegelikult talle meeldib seltskonnas olla ja ma võin juba kihla vedada, et ta sinna oma töölaua taha ei koli ka ;).

Aga hea teada, et alati ju võib…  ja laud mulle meeldib ;)

Väike armas perenaine…

Ma arvan, et 4,5 aastasest tüdrukust on juba natuke aru saada, millisest puust ta on. Räägitakse ju, et selleks ajaks on juba kõik otsustatud ja edasi võid saa oma last ainult imetleda ;)… suurt enam muuta ei saa.

Iseloomu ja tahtmist tal on ja juba praegu võin öelda, et tema meil elus küll hätta ei jää.  Päris palju on ta minumoodi ja nii ma mõistan teda täitsa hästi. Iseasi muidugi, kas ma isegi enda lemmikinimene alati olen ;). Käivad tal kõik tegemised hooti ja käsu peale koristama ei taha ta kohe kindlasti hakata. Ükskord kui ma küsisin, et lasteaias paned sa küll kõik asjad ise korralikult tagasi, siis vaatas ta mind sellise pilguga, et kuidas sa küll aru ei saa ja ütles – vaata kui palju lapsi lasteaias on.

Mina võin siin oma jalaluud murda, aga ei midagi…

Samas koristab ta oma riidekappi ja sätib seal pidevalt asju ilusti ritta ning suur oli mu üllatus kui ta eile hommikul küsis, et kas ta võib nõud peale söömist ära kostada. Loomulikult võis :). Pesi kõik ära…kuivatas ja pani kappi tagasi ka … nii tubli!

Täna peale hommikusööki küsis jälle, et kas ta võib nüüd nõusid pesema hakata.

Ma nüüd küll ei loo endale mingit illusiooni, et oi kui tubli ja nüüd siis ongi meil üks noor kätepaar abiks…aga omaalgatuslik initsiatiiv on küll teretulnud :)

Beebibuum

Minu klientuur käib kuidagi lainetena…kord on järjest pisikesed beebid, siis on pulmad ja nüüd siis on aeg beebiootajatele. Naljakas muidugi on kõrvalt vaadata kuidas üks oma suure kõhuga teist suurt kõhtu pildistab…aga armas on küll ja ma tean täpselt mida nad tunnevad :).

Ilmadega on meil nii nagu on ja nii me siis ootasime päikest võidu tähtajaga :). Päike võitis…mõlemal korral. Aknast välja vaadates ongi selline tunne, et ma olen ära kasutanud kõik ilusad ilmad…ja ma loodan, et neid tuleb veel, sest päikest ootame siin veel pika nimekirja armsate inimestega.

Ma saan täitsa aru nendest sõpradest, kes ei oska kuidagi öelda, kumma nägu laps on…aga neid pilte vaadates tundusid ema-isa täpselt ühte nägu :) …naeratus on kohe kindlasti ühesugune!

Uku oli meil ka kaasas…tema musid pisikesele oli nii kiired, et minul neid tabada ei õnnestunudki…küll aga jäi ta vaatama kuidas kala või kalamees lendas ;)

tüdinenud mehed mänguplatsile lubatud keskendusime rohkem tüdrukutele :)

Nagu muinasjutus…kui ta veel sündinud ei ole, peaks ta seda kohe-kohe tegema :)

Järgmise päikesepaistelise päeva leidsin rohkem kui nädala pärast…

seekord kujunes meie jalutuskäik täitsa pikaks….juttu jätkus kauemaks ja kui ma juba palusin midagi kaasa võtta, siis tuli ju kõik kostüümid ka pildile jäädvustada…

me leidsime mere ka…ja luiged, kes küll meid nähes kas minema ujusid või pea vee alla panid…puhtast kadedusest ;). Aga meri oli täiesti sile ja tuult ei olnud grammigi…

Eks temalgi ole sinna kõhtu veel loetud päevad jäänud….

Lõpuks jõudsime tagasi muuseumiväravasse napilt 5 minutit enne sulgemist…aga kulutatud aeg oli seda väärt…

Ootame järgmist suveilma…