Üks pisike pulm

Ma arvan, et teist korda mu pulmapildistamise ajaloos oli selline asi, et ma polnud enne pulmapäeva pruutpaari näinud. Selline lahe ootusärevus, et huvitav kas ta on heleda peaga või tumeda, pikk või lühike. Seda milline kleit on, ei tea ma tavaliselt  ju nagu nii. Ühesõnaga astus autost välja imeilus pruut (tegelikult nagu alati ;) ja lõbus ja vahetu peigmees. Ise vaatasin, et ahh see ongi siis see peigmees, kes pildile ei taha jääda.

5 minutit tutvust ja juba istuski peigmees müüri peal ja kallistas pruuti :)

Minu edasine töö oli puhas lõbu. Päev oli päikeseline, soe ja täis üllatusi :). Õnneks mitte minu jaoks ja mina lihtsalt nautisin tööd ja tegevust. Enne pruutpaari saabumist jõudsime Marjega, kes mulle abiks oli, ilusti väikese jalutuskäigu ümbruses teha ja parimad kohad välja valida…

see oli meie jääsulatamise aeg :)

Edasi oli plaanis Vainupea kabelis registreerimine. Kes ei ole veel seda kohta avastanud, siis ma küll soovitaks seda soojalt. Väga armas, pisike kohake, kus ei pea olema laulatus :)

peigmees ootab pruuti

peigmees leidis pruudi

ja ongi terve pere koos :)

enne ja pärast pidulikku osa sain harukordse võimaluse kasutada kabelit. Tavaliselt ju tuleme sinna natuke liiga hilja ja pärast on juba kiire-kiire minekuga…

Edasi oli meil plaanis fotosessioon. Lähemad sõbrad ja vanemad mereäärde pikniku pidama jäetud, läksime pisikesele jalutuskäigule ;)

Natuke arutasime teemal, et onju meigmees läheb merre – vabalt lähen…ja läkski…võttis pruudi ka kaasa…

ja poja ka :)

kuivatasime jalgu ;)

ja käisime metsas ka ;)

ja juba jõudsimegi teiste juurde tagasi…

Ja mis te arvate, et mul oli nüüd lihtne siia neid pilte valida, ma küll ei tahaks olla pruutpaari osas, kes peab niimoodi välja “praakima” nagu mina praegu tegin :)

Igatahes oli imearmas päev. Kõik need inimesed, kes arvavad, et ohh mis…ei ole nagu erilist mõtet pulmi teha…siis vot täpselt niimoodi võiks nad seda päeva veeta küll. Vanemad ja ainult need päriselt ka kõige lähemad sõbrad. Eriti meeldis mulle see piknik rannas, millest küll pruutpaar “tänu” minule eriti osa ei saanud…aga ikkagi…mõte oli super :)

Palju õnne teile!

Ketlini esimesed sõbrannad

Väikse ajaloolise sissejuhatuse olen ma ka SIIN teinud. Kui tüdrukud natuke suuremaks kasvasid, jäid ka nende kohtumised hõredamaks ;). Küll ei olnud emadel aega, küll oli lastel vaja lasteaias käia ja ikka ja jälle oli keegi haige. Sünnipäevadel ikka üritasime käia, aga kuna need talve ajal ja ühes hunnikus koos, siis juhtus ka üks aasta selline asi, et kahel tüdrukul oli täpselt samal kellajal sünnipäev, teine teises linna otsas. Samas kui alati kui nad kokku said poleks nagu päevagi nende viimasest kohtumisest möödunud :)

Eile saime siis jälle üle pika aja kokku. Vahepeal on juurde sündinud küll 2 õde, kes omavahel väga hästi läbi said. Aga need suured tüdrukud. Algul ei saanud küll vedama, aga pärast kujunes “pidu” ikka tunde pikemaks kui algul plaanitud oli. Kohe näha, et vanad sõbrad. Koos jooksid ringi, itsitasid ja tegid oma tüdrukte asju. Ega me suurt neid tähele ei pannudki. Kui siis ainult neil hetkedel, kui oli meile midagi vaja näidata :)

Igatahes on väga lahe vaadata kuidas nad järjest suuremaks kasvavad ja kunagi võivad nad tõesti öelda, et nad tunnevad üksteist sünnist saati :)

Grete

Margared

Ketlin