Väike vennake

No ma arvan, et eelmine aasta oli üks teguderohke aasta, sest lapsi sünnib meie sõpruskonnas ikka hulgim. No ja puhas minu rõõm, sest ma jõudumööda käin ja pildistan nad siis kõik üles :)

Nagu allpool olevast Laura-Liisu jutust tuleb välja, siis ka GT katsikukingituse tegime siin meie juures ühel õhtul pizzat süües.

Seejärel sai ta natuke kasvamisaega ja üks hommikupoolik läksin jälle oma tüdrukutega neile külla.

Vahepeal oli ta minuarust täpselt poole suuremaks kasvanud ja magas õiglase mehe und…

aga kui ikka 6 naist majas mürgeldab, siis ei saa ju magada…

eriti kui kõik maja naised koos temaga pilti tahaksid :)

samas on tal näost näha, mis ta arvab, kui 3 naist korraga teda musitada tahavad…

üks minu lemmikpilte…suur õde ja väike vend…

tegime siis pilte suuremate õdedega…

ja musipilte emaga ka ;)

kui ühte kahe aastast tuleb piltide peale püüda…

siis kaheksa aastane (ma nüüd ikka tükk aega mõtlesin, et ta ju ikka on alles 8 …. nii vanadel lastel on juba kombeks paar aastat vahele jätta :))))) on nagu supermodell :)

ja Georg jõudis enne ikka magama jääda kui isa korra kodust läbi jooksis ja pildi peale jäi…

Kui mul oli 1 laps, siis tundus, et enamikul on 1 laps. Kui oli 2, siis loomulikult on ühes tavalises peres 2 last.

Ja mis siis nüüd…ükskõik kuhu vaatad…igas peres on 3 last :)

Laura-Liisu

Aega võttis, aga nüüd olen ma jõudnud ikka tõsiselt sinnamaani, et kinnitada endale, ma ei pea küllakutse puhul poodi ju minema. Näiteks sündis mu juba ülikooliajast sõbrannal imearmas tüdruk. Nii kaua kui me ametlikku katsikukutset ootame, võtsin lihtsalt ühel vihmasel ja külmal laupäeval Ketlini ja Liisu kaasa ning läksime katsiku kingitust tegema.

Sättisime paarinädalast preilit nii ja naa pidi ja kingitus olemas :)…nüüd siis varsti saame ametlikult ka minna :)

aga ta oli ka nii armas. Tegi oma suured silma ilusti lahti…

või siis pani kinni….ja ikka oli armas…

küsis süüa ja kui kõht sai täis, siis kuulas niisama, mida naised räägivad :). Nende peres oli enne meesteülekaal…nüüd ilusti kõik võrdselt. Mehed olid aga samal ajal tööl ja pildi peale ei saanudki;)

Varbapilt ikka ka :)

Kui ma ükskord meie pere Liisu jalga vaatasin ja siis võrdluseks kätte võtsin, et mis seal siis ikka nii väga on…aga näe oli küll….meie Liisu jalg on täpselt minu käelaba pikkune. Selle pisike Liisu oma pole veel pooltki….

Vaikus majas

Kui meie peres tükk aega vaikus majas on, siis ei tee keegi mitte pahandust, vaid tublid tüdrukud on lihtsalt magama jäänud :)

No eks meil oli ka täna tegus hommikupoolik. Kõigepealt tegin mina natuke tööd, nii et meie hommikusöök oli alles kell pool kaksteist. Seejärel koristasime kolmekesi peaaegu terve alumise korruse ära. Põhiline koristus on asjade ära panek. Minu jaoks maast üleskorjamine on ikka tubli trenni eest ja terve barbimaailm oli alumisele korrusele kolitud.

Natuke kaklust pesulappide pärast, sest kõik tahtsid oranzi, aga kuna mina olen kõige tugevam, siis sain mina selle endale ja nemad pidid leppima rohelise ja sinisega.

Siis sõitsime polikliinikusse mustikat kontrollima. Kohtusin järjekordselt uue ämmaemandaga…aga noh vererõhku mõõtis täpselt samamoodi nagu kõik teised. Kui ma proovisin talle rääkida, et mul vahel jalust nõrgaks läheb, siis rebis märkmepaberihunnikust sobiva magneesiumi reklaami mulle. magneesiumi söön ma juba 4 tabletti päevas ja küll mitte seda…nii et ma arvan, et suurt vahet pole.Kusjuures ma ise olen väga kehv tablettide sööja…pole seda järjekindlust…ja kui õhtul on ikka hea olla, siis loomulikult unustan ma tabletti võtta….luban olla järjekindlam :). Siis ütles lihtsalt, et sööge värskeid asju ning Ketlini ja Liisu valvsa pilgu all kuulati mustika südametööd ka.

Järgmise arstiaja lasksin rahulikult nädala tema pakutust hilisemaks tõsta ja käidud see käik saigi.

Edasi valisime toidupoeks tee peale jääva Rimi ning ostsime siis värskeid asju :)…5 kilose arbuusi, mis saab olema meil õhtusöögiks ning nektariine ja apelsine….need on juba otsas :)

Jäätist ostsime ka….seda me vist hakkame siis sööma kui neil uni ära läheb ;)

Aasta aias – juuni

Kõik , mis möödas on SIIN. Kui ma nüüd ise seda maikuud vaatan, siis võrreldes selle ajaga on meie aiast saanud tõsine dzungel. Nüüd on siis meie aia taimed jõudnud oma kasvuga nii kaugele, et kitsaks jääb neil. Tegelikult juba eelmine aasta võtsin paar põõsast vahelt ära, et kuidagi kitsas on ja juba on nad selle vahe kõik täis kasvatanud. No ja naabiraiast võin näha kui suureks need põõsad tegelikult kasvada kavatsevad.

Üks kurb uudis on meie aias ka…Nimelt meie imeilus kuldvihm otsustas poolenisti ära kuivada. Kuna meil pole õrna aimugi kui vana ta võiks olla, võib olla ka tegu vanadussurmaga. Kalle ütles ainult, et hea et kuidagi ei ole seda puud oma isiklike asjadega sidunud, nüüd oleks ikka väga kahju olnud. Nimelt see puu on nii kenasit juba algusest peale kahest puust kokku keerdunud. Aga pole midagi…meil juba värava kõrval kasvab uuus tubli tegelane ;)

Kui ma nüüd seda kuldvihma linki otsisin (suvekodu panin otsingusse) tuli sealt eelmiste aastate pilte suvisest aiast, kus ikka taimed olid vähemalt poole väiksemad. Ma kevadel juhtusin ühest ajakirjast lugema aiaga seotud müütidest ja sealt võis lugeda, kuidas enamik aiaga seotud soovitustest on ilmselgelt liialdatud. Näiteks kasta tuleb ainult esimesel aastal, edaspidi peaksid taimed juba ise väga hästi hakkama saama…. ja saavadki. Palju vett jääb alles ;)

see on meie aia kõige ilusam osa :)

No siin kohas näiteks üks paari aasta tagune pilt oli SELLINE … see pilt kus maasikakorv on ka pildil…no kõik need okaspõõsad on vahepeal nii suureks kasvanud, et vahet enam polegi. Lisaks on mõned naabri vaarikad kah kampa löönud, aga kuna neil see aasta marjad külge tulevad, siis sügiseni võivad nad jääda…

Kuna seda nö välikööki ei ole me praktiliselt mitte ühtegi korda sihtotstarbeliselt kasutanud. No me ei ole grilli-tsilli inimesed lihtsalt. Siis nüüd tekkis mõte ehitada see üldse kinniseks suve-töö-tahanollaüksi-toaks. Ahi sisse ja saab Kalle äkki talvel ka mõnikord naistest rahus raamatut lugeda ;)

lastetool ja toalilled.

söödav lillepeenar.

hostadest ma kirjutan ükskord kohe pikemalt…

Mina olen ka pildi peal…mul on aias kaks lemmikkohta- võrkkiik ja see valge pink seal taga…

Kalle  tegi selle pildi…meie hommikusöögipiknik :)

suvel vanaema juures…

Ma ikka pidevalt loen ja kuulen, kuidas enamiku kõige ilusamad lapsepõlvemälestused on pärit maalt vanaema juures, siis mõnes mõttes võin ma öelda sama. Ainult, et minu lemmikvanaema elas hoopis linnas. Küll mitte suures, aga ikka päriselt linnas.

Mulle meeldis selle vanaema juures palju rohkem olla, kui teise, päris maal, elava juures. Ma muidugi olin ka seal, aga linnas meeldis rohkem.

Vanaema käis tööl…lasteaias. Suvel ka natuke. Ahjaa..ma ütlen kohae alguses ära, et see vanaema võttis ainult ühe lapse korraga hoida ja kuna mina olin tema 6-st lapselapsest ainuke tüdruk ;)…siis ma sain seda üksioleku privileegi minuarust kõige rohkem kasutada.

Ühesõnaga lasteaias…mõnikord ta võttis mind kaasa. Siis sõitsime bussiga linna keskele ja seal majade vahelt polikliiniku kõrvalt läksimegi Buratiino lasteaeda. Pärast jalutasime mööda peatänavat, käisime mõnes poes või trul ning ostsime kilekoti see kulinaariast kartulisalatit :)

Bussipeatus oli meil täpselt akna all. Kui aken oleks lahti, siis ma oleks käega saanud katsuda peatuses seisvaid inimesi. Aga aken oli kinni ja siis ma vahtisin neid läbi puuvillase pitsist kardina.Mõnikord käisime vanaemaga bussiga ringi sõitmas. Istusime akna all bussi peale ja sõitsime terve ringi ära ja tulime jälle akna all busii pealt maha :)

Kah oli vanaemal lahe rohelise kaleviga laud, kus sahtlites põnevad asjad ning karbitäied vanu pilte. See laud on nüüd minu töölaud :) ja enamus pilte siinsamas sahtlis. Kah oli tal üks välismaal elav sugulasest sõbranna, kellega nad kirju ja liiga ilusaid kaarte vahetasid. Neid ma siis imetlesin seal ka kindlasti rohkem kui üks kord.

Veel meeldis mulle vanaema juures õmmelda. Õmblusmasin käis jalaga, aga õmbles ainult ühte pistet. Vanaema ikka siis õpetas mind kah…aga ma ei mäleta et seal minu käe alt mõni lahe õmblustöö oleks väljunud…eks ta rohkem selline niisama pusserdamine oli.

Vanaemal oli maja taga ka väike aed-pikk aga kitsas ning aia keskel valge laud, mille taga siis ilusate ilmadega tööd sai teha. Ma küll ei tea mis tööd, sest mina käisin aias põhiliselt vaarikaid või tikreid söömas.

Õhtul vaadati televiisorit ja söödi värsket kartulit ning oma ööuned veetsin tigudiivani peal. Kusjuures seda diivanit tahaks ma ka hirmsast endale saada ;)…nagu kaasavaraks või nii…minuarust peaks ta veel siiamaani oma vana koha peal seisma…

Eks need suved vanaema juures olidki sellised nagu mina siin oma nõmmekodus veedan ja meelde tuli see tänu valgetele roosidele.

Need roosid on kuidagi nõmme omad. Ise nad siia aeda on kasvama tulnud ja igapäev kui ma oma koduväravast sisse tulen, tunnen seda sama lõhna, mis vanaema juures.

Vanaema juures see valge roosipõõsas asus täpselt keset hoovi ja isegi pissile ei saanud niimoodi minna, et sellest mööda poleks läinud. Vanaema põõsas oli hiiglasuuur :))))…äkki ei ei olnud ka…aga ma loodan, et meie 2 põõsast kasvavad ka ükspäev sama suureks.

Lõhnas ta imeliselt ja see roosilõhn ongi minu lapsepõlve suvede lõhn!

Kodukontor

Minul on oma tuba. Mis siis, et terve sein on Kalle raamatuid täis. Mina teen juba ammu kodus tööd ja minu arvutit ei tohi siin maja mitte üks inimene peale minu puutuda…Ühesõnaga kuri olen :)

Kõik Kalle töötajad otsustasid seoses või ka mitte seoses masuga sellel aastal lapsed saada. Noh nagu ta ise ka ;) ja kõik kodus tööle hakkasid, siis otsutas Kalle mõneks ajaks kontorist loobuda ja kah mulle seltsiks koju tööle tulla. Täitsa hästi toimib see meil. Ainuke miinus asja juures on see, et tema võttis olude sunnil oma töölauaks söögilaua. Ja kui tema teeb tööd, siis on terve laud tema asju täis.

Kah tundus talle, et lapsed on siis koguaeg all, kui tema seal tööd teeb ja nii me siis mõtlesimegi välja, et tema töökoht võiks olla kuskil mujal :)

Esialgne plaan oli panna tema laud sinna, kuhu tulevikus peaks tulema tüdrukute koolilauad. Kuna minu vaimusilmas oli just see ülemisel pildil olev laud, siis see koht ei sobinud selleks kohe üldse. Samas oleksime siis ühel korrusel ja siis oleks kohe kindlasti lapsed koguaeg meid mõlemat segamas :)

Lubasin siis magamistoast väikse kummuti, mis siiamaani õiget sisu polnud leidnud, eest ära viia ja kolisime laua magamistuppa. Kuna tema tööarvuti on pisike ja käib kotis ja ei tee pooltki sellist häält, mis minu oma, siis polnud sellega probleemi. Nagu ei töötaks ta siis seal kui mina näiteks magada tahan, sest siis oleks ju ülemine tuba vaba ;)

Ainuke asi on nüüd aga selles, et ei koli ta sealt söögilaua tagant kuhugi ;)…ikka laiutab seal, sest tegelikult talle meeldib seltskonnas olla ja ma võin juba kihla vedada, et ta sinna oma töölaua taha ei koli ka ;).

Aga hea teada, et alati ju võib…  ja laud mulle meeldib ;)

Väike armas perenaine…

Ma arvan, et 4,5 aastasest tüdrukust on juba natuke aru saada, millisest puust ta on. Räägitakse ju, et selleks ajaks on juba kõik otsustatud ja edasi võid saa oma last ainult imetleda ;)… suurt enam muuta ei saa.

Iseloomu ja tahtmist tal on ja juba praegu võin öelda, et tema meil elus küll hätta ei jää.  Päris palju on ta minumoodi ja nii ma mõistan teda täitsa hästi. Iseasi muidugi, kas ma isegi enda lemmikinimene alati olen ;). Käivad tal kõik tegemised hooti ja käsu peale koristama ei taha ta kohe kindlasti hakata. Ükskord kui ma küsisin, et lasteaias paned sa küll kõik asjad ise korralikult tagasi, siis vaatas ta mind sellise pilguga, et kuidas sa küll aru ei saa ja ütles – vaata kui palju lapsi lasteaias on.

Mina võin siin oma jalaluud murda, aga ei midagi…

Samas koristab ta oma riidekappi ja sätib seal pidevalt asju ilusti ritta ning suur oli mu üllatus kui ta eile hommikul küsis, et kas ta võib nõud peale söömist ära kostada. Loomulikult võis :). Pesi kõik ära…kuivatas ja pani kappi tagasi ka … nii tubli!

Täna peale hommikusööki küsis jälle, et kas ta võib nüüd nõusid pesema hakata.

Ma nüüd küll ei loo endale mingit illusiooni, et oi kui tubli ja nüüd siis ongi meil üks noor kätepaar abiks…aga omaalgatuslik initsiatiiv on küll teretulnud :)

Beebibuum

Minu klientuur käib kuidagi lainetena…kord on järjest pisikesed beebid, siis on pulmad ja nüüd siis on aeg beebiootajatele. Naljakas muidugi on kõrvalt vaadata kuidas üks oma suure kõhuga teist suurt kõhtu pildistab…aga armas on küll ja ma tean täpselt mida nad tunnevad :).

Ilmadega on meil nii nagu on ja nii me siis ootasime päikest võidu tähtajaga :). Päike võitis…mõlemal korral. Aknast välja vaadates ongi selline tunne, et ma olen ära kasutanud kõik ilusad ilmad…ja ma loodan, et neid tuleb veel, sest päikest ootame siin veel pika nimekirja armsate inimestega.

Ma saan täitsa aru nendest sõpradest, kes ei oska kuidagi öelda, kumma nägu laps on…aga neid pilte vaadates tundusid ema-isa täpselt ühte nägu :) …naeratus on kohe kindlasti ühesugune!

Uku oli meil ka kaasas…tema musid pisikesele oli nii kiired, et minul neid tabada ei õnnestunudki…küll aga jäi ta vaatama kuidas kala või kalamees lendas ;)

tüdinenud mehed mänguplatsile lubatud keskendusime rohkem tüdrukutele :)

Nagu muinasjutus…kui ta veel sündinud ei ole, peaks ta seda kohe-kohe tegema :)

Järgmise päikesepaistelise päeva leidsin rohkem kui nädala pärast…

seekord kujunes meie jalutuskäik täitsa pikaks….juttu jätkus kauemaks ja kui ma juba palusin midagi kaasa võtta, siis tuli ju kõik kostüümid ka pildile jäädvustada…

me leidsime mere ka…ja luiged, kes küll meid nähes kas minema ujusid või pea vee alla panid…puhtast kadedusest ;). Aga meri oli täiesti sile ja tuult ei olnud grammigi…

Eks temalgi ole sinna kõhtu veel loetud päevad jäänud….

Lõpuks jõudsime tagasi muuseumiväravasse napilt 5 minutit enne sulgemist…aga kulutatud aeg oli seda väärt…

Ootame järgmist suveilma…

Üks pisike pulm

Ma arvan, et teist korda mu pulmapildistamise ajaloos oli selline asi, et ma polnud enne pulmapäeva pruutpaari näinud. Selline lahe ootusärevus, et huvitav kas ta on heleda peaga või tumeda, pikk või lühike. Seda milline kleit on, ei tea ma tavaliselt  ju nagu nii. Ühesõnaga astus autost välja imeilus pruut (tegelikult nagu alati ;) ja lõbus ja vahetu peigmees. Ise vaatasin, et ahh see ongi siis see peigmees, kes pildile ei taha jääda.

5 minutit tutvust ja juba istuski peigmees müüri peal ja kallistas pruuti :)

Minu edasine töö oli puhas lõbu. Päev oli päikeseline, soe ja täis üllatusi :). Õnneks mitte minu jaoks ja mina lihtsalt nautisin tööd ja tegevust. Enne pruutpaari saabumist jõudsime Marjega, kes mulle abiks oli, ilusti väikese jalutuskäigu ümbruses teha ja parimad kohad välja valida…

see oli meie jääsulatamise aeg :)

Edasi oli plaanis Vainupea kabelis registreerimine. Kes ei ole veel seda kohta avastanud, siis ma küll soovitaks seda soojalt. Väga armas, pisike kohake, kus ei pea olema laulatus :)

peigmees ootab pruuti

peigmees leidis pruudi

ja ongi terve pere koos :)

enne ja pärast pidulikku osa sain harukordse võimaluse kasutada kabelit. Tavaliselt ju tuleme sinna natuke liiga hilja ja pärast on juba kiire-kiire minekuga…

Edasi oli meil plaanis fotosessioon. Lähemad sõbrad ja vanemad mereäärde pikniku pidama jäetud, läksime pisikesele jalutuskäigule ;)

Natuke arutasime teemal, et onju meigmees läheb merre – vabalt lähen…ja läkski…võttis pruudi ka kaasa…

ja poja ka :)

kuivatasime jalgu ;)

ja käisime metsas ka ;)

ja juba jõudsimegi teiste juurde tagasi…

Ja mis te arvate, et mul oli nüüd lihtne siia neid pilte valida, ma küll ei tahaks olla pruutpaari osas, kes peab niimoodi välja “praakima” nagu mina praegu tegin :)

Igatahes oli imearmas päev. Kõik need inimesed, kes arvavad, et ohh mis…ei ole nagu erilist mõtet pulmi teha…siis vot täpselt niimoodi võiks nad seda päeva veeta küll. Vanemad ja ainult need päriselt ka kõige lähemad sõbrad. Eriti meeldis mulle see piknik rannas, millest küll pruutpaar “tänu” minule eriti osa ei saanud…aga ikkagi…mõte oli super :)

Palju õnne teile!

Ketlini esimesed sõbrannad

Väikse ajaloolise sissejuhatuse olen ma ka SIIN teinud. Kui tüdrukud natuke suuremaks kasvasid, jäid ka nende kohtumised hõredamaks ;). Küll ei olnud emadel aega, küll oli lastel vaja lasteaias käia ja ikka ja jälle oli keegi haige. Sünnipäevadel ikka üritasime käia, aga kuna need talve ajal ja ühes hunnikus koos, siis juhtus ka üks aasta selline asi, et kahel tüdrukul oli täpselt samal kellajal sünnipäev, teine teises linna otsas. Samas kui alati kui nad kokku said poleks nagu päevagi nende viimasest kohtumisest möödunud :)

Eile saime siis jälle üle pika aja kokku. Vahepeal on juurde sündinud küll 2 õde, kes omavahel väga hästi läbi said. Aga need suured tüdrukud. Algul ei saanud küll vedama, aga pärast kujunes “pidu” ikka tunde pikemaks kui algul plaanitud oli. Kohe näha, et vanad sõbrad. Koos jooksid ringi, itsitasid ja tegid oma tüdrukte asju. Ega me suurt neid tähele ei pannudki. Kui siis ainult neil hetkedel, kui oli meile midagi vaja näidata :)

Igatahes on väga lahe vaadata kuidas nad järjest suuremaks kasvavad ja kunagi võivad nad tõesti öelda, et nad tunnevad üksteist sünnist saati :)

Grete

Margared

Ketlin