minu kodukas….

Aega võttis, aga nüüd ta siis on selline, nagu ta näiteks suveni jääda võiks. Palju närvirakke kulus küll koduka itimeestega vaidlemisele…ja lõpuks tuleb ikka oma vanadel armsatel sõpradel varrukast kinni võtta ja nemad aitavad sind alati. Vähemalt minul on kaks oma sõbrast itimeest, kes mulle kui blondiinile asjad selgeks teevad ja täiesti lootusetu olukorra nii lihtsaks teevad, et naljakas kohe.  Sellised soovitused, et et lülita arvuti välja ja tõmba juhe ka seinast näivad imeväel toimivat ja kui muud üle ei jää, siis tuleb ja seisab mul siin lihtsalt viis minutit arvuti kõrval. No ja teine mees ei pea isegi kõrvale seisma tulema…tema oskab seal kuskil mujal niimoodi asju teha, et mul kodus kõik funksima hakkab :) ja linnukesi õigetesse kohtadesse teha – nagu ta ise ülteb…ahh ma tegin sinna ainult linnukese ette ;)

Aga mitte ainult sellest ei tahtnud ma rääkida…

Panin siis ilusti oma lehele kõik minuarust ilusad pildid, mis kuidagigi teemade alla sobisid…ja oi kui raske oli valida. No perepilte, mille hulgast valida oli, oli ikka kordi ja kordi rohkem ja raske südamega tegin praakimistööd. Ilusaid pulmapilte jäi samapalju kõrvale kui üle sai…aga ma ikka tahan ju neid veel ja veel  juurde teha…

Nii et kui kellegile meeldib ja tal mõni beebi või mürakaru või pruut üle on, siis ma väga hea meelega täiendan oma kogu… ahjaa…kodukas ise ka :)

11 aastat

Kus mu lilled on? Aga kus minu lilled on?

Täpselt niimoodi ma küsisingi meie tutvumisaastapäeva hommikul kui ma üles olin ärganud ja suurest toast arvuti tagant Kalle leidsin ja just täpselt sellise küsimuse vormis vastuse sain ma ka.

Kingitust tahad? Aga sina?

Niimoodi läks meie vestlus edasi…. juba vana rutiini langenud vanapaar. Kus on suudlused, roosid ja roosas paberis kommikarp ;). Ok, ok…leppisime siis kokku, et lähem kolme päeva pärast, just täpselt sellel ajal tekkis esimene võimalus kahekesi kuhugi minna, välja sööma.

Mõeldud tehtud. Kinno ka…et oleks ikka täitsa meie moodi.

Ja sinna see meie aastapäev siis läks …sest kolme päeva pärast oli meil ju lihtsalt üks õhtusöök ja kino :) Söök oli väga maitsev ja film oli kerge ja naljaks….nii sobis väga hästi.

Vot nii…ja no meil on nüüd suvel ju teine tähtpäev veel, mida kahekesi tähistada…nii et las ta siis olla…

aga selle 11 aastaga on meil ju näe ühtteist siin ka ju ette näidata….näe need kaks väikest pätti :) Minu arvates on nad maailma kõige armsamad lapsed…onjuu ;)

Ja ühte ma ütlen küll, et mu lastel on isaga vedanud. Ma juba kujutan ette, kuidas kunagi kauges tulevikus mul tüdrukud oma vanematest rääkides ütlevad, et ema oli nagu ema ikka, aga vot isa oli meil lahe :).  isa on meil kodus see, kes lastega mängib ja kui minul juhe kokku jookseb, siis on tema see, kes asja päästma asub. Mina olen see, kes tüdrukute soovidele vastab, et ma praegu ei saa-ei jõua-ei viitsi ja Kalle on siis see, kes teeb-toob ja viib. Aastate jooksul on paljud asjad ka vaikselt omale kohale loksunud ja ei olegi palju kära ei millestki….tavaliselt ;) vahel;)…

igatahes tore on ja jätkakem ;)

Ükskord aastas saan mina ka pildi peale, need siis eelmisel suvel tehtud, aga see ei loe ;)… Diana tegi …

lammakesed

Igal pool kirjutatakse ja räägitakse, et lasteaedades on järjekorrad. Kohti pole ja kuidagi väga kitsas on. No ja eriti siin meil Nõmmel. Meil on siianikuidagi lihtsalt läinud. Ketlin sai koha juba meie lemmiksõime ja sealt lasteaeda minek oli lihtne, sest ma panin ta sündides järjekorda nii, et kohta tahtsime alles tema neljanda sünnipäeva eel.

Liisu tuli järjekorda panna nii, et Ketlin polnud veel päevagi lasteaias käinud. Nii ei olnud mul ka mingit ettekujutust, mida ja kuhu ma teda panna tahan. Küll aga oli mul mingi kummaline kinnisidee, et kahte last ma eraldi lasteaeda viima küll ei hakka.  Nii me siis panimegi Liisu samasse lasteaeda, kus Ketlin praegu käib.

Nüüd sügisel, kui Ketlin siis oma armsast kahe rühmaga sõimest suurde-suurde lasteaeda läks, hakkasin ma järsku teistmoodi arvama. Kui ma siis ükskord nägin kah, kuidas selle lasteaia kõige pisemad käivad nöör vahel, et keegi kaduma ei läheks, siis oli see tunne veel kummalisem.

Kah juhtus meil nii, et kui me Liisut järjekorda panin, siis küsisin, et kas seda võib meili teel ka teha. Lubati, aga kummalisel kombel ei läinud meil kohale ja mina taipasin seda ka alles kuid hiljem kontrollida. Noh nii igaks juhuks, et sellega ikka on kõik korras ja laps järjekorras. Siis tuligi välja, et ei olnud.

Nüüd on ta küll seal järjekorras, aga vahepeal olen ma jälle kõik ümber mõelnud, et ikka oleks ju nii armas, kui Liisu saaks ka selles pisikeses lastesõimes alustada ja panime ta sinna ka järjekorda.. Eriti veel sellepärast, et meie armas Katre,  kes meil siin tüdrukutega vahel mängimas käib, oleks tema kasvataja seal. Meie lootus sinna saada on küll väga-väga õhkõrn ja ainuke niit, mis mu lootust hoiab, on juhataja ütlus, et neile sama pere lapsed meeldivad ;)

See oli sissejuhatus

Samas ….külapeal räägitakse ka seda, et alati tuleb kasuks, kui olla kuidagi kasulik ;).  Ükskõik kuhu lasteaeda ta siis ka ei saaks. Niimoodi ma siis panin ennast aktiivse vabatahtlikuna kirja Ketlini rühmale lambakostüümi õmblemisel :)))

Nimelt pidi iga rühm tooma lasteaeda ühe täiskasvanule sobiva loomakostüümi ja ma mäletan, et minuarust oli mul peale lamba veel valida kuke ja mõne muu väga keerulise kostüümi vahel :). Entusiasmi lisas ka sellel hetkel mägede taga tunduv tähtaeg :)….mis see minul koduperenaisel siis 5 kuuga üks lammas valmis teha pole.

Küll aga nagu ikka sellistel puhkudel, möödub aeg kuidagi lennates. Viimaks ikka saabub see aeg, kui pole enam kuhugi midagi lükata.  Oma armsa sõbranna käest sain Burda, kus olid jänesekostüümilõiked sees, aga pole ju ka suurt vahet neil kahel loomal ;). Kanga poest sain lahke müüja abil suure kotitäie lambariiet, mis mulle kergel käel 50% allahindlusega anti…kuna keset riiet oli väike defekt ;) ja nii ma siis asusingi lammast tegema.

Juba lõiget võttes, käis Ketlin kõrval ja rääkis, kuidas talle samasugune lammas tuleb teha. Õnneks oli seal samas ajakirjas ja täiesti sobivates mõõtudes jänesekostüüm olemas. Nii et juurdelõikusel pidin juba jälgima, et teinegi lammas tuleks.

Kui esimene lammas valmis sai, siis olid Liisu ja Ketlin lahkelt valmis modellideks hakkama ja andma endast parima, et minu suur õmblustöö, mis viimastel aastatel küll väga kokkukuivanud on, ikka vääriliselt jäädvustatud saaks.

Järgmine päev viidi see suure kilekoti sees lasteaeda ja mina hakkasin tegema väikest lammast. Oh ikka hea, et need lapsed nii väiksed on. Isegi kui peale vaadates on tunne, et sellest riidest ikka kuidagi ei jätku, selgub, et jätkub ja jääb natuke ülegi ;).

Sellest lambast mul pilti pole, aga see tuleb meil pärast tänast pidu ilusti lasteaiast koju tagasi ja isegi Liisu saab sellega loodetavasti vähemalt kahel korral peole minna ;)

Täitsa mõnus on vahel kasulik olla ;)

tuulerõuged kaks

esimene oli siin … ja nagu pildilt aru saada, on ka meil teine täpiline täitsa olemas :)

Liisuga läks siis meil nii. Reedel oli juba selline tunne, et siin on vist meil mõni täpp :)…laupäeva hommikul oli ka selline tunne ja õhtuks olid täpdis juba täitsa olemas. Ja neid hakkas tulema…ja tulema…ja tulema… pühapäeva õhtuks oli tal juba rohkem neid juba rohkem kui Ketlinil oli olnud, aga esmaspäeval selgus, et pooled olid selleks ajaks veel tulemata :)

Esmaspäev oli ka lagi :) Enamuse päevast magasime kahekesi ja kui keegi uus inimene silmapiirile ilmus, siis ta natuke kurtis oma rasket saatust. Ma usun, et me pole kahekesi vist elusees nii palju maganud ühe päeva jooksul kui sellel päeval…nii et puhkus missugune.

Teisipäeval oli meil tegu täitsa uue inimesega, kes oli jälle rõõmus ja hea ning kompensatsiooniks magas päeva jooksul ainult pool tundi. Ühtegi uut täppi ka juurde ei tulnud.

Täna käisime juba õues lumememme tegemas ja pühapäevast oleme jälle rivis, et Liisu ikka jaanuari kuus ka sõpru näeks :)

täiuslik koduperenaine

Kui te nüüd arvate, et jutt tuleb minust, siis on eksimine ränk. Mina olen ikka vääääeeega kaugel täiuslikkusest. Aga kui keegi on juhtumisi näinud samanimelist saadet, siis võiks pigem mind saatekülalisena vaadata.

Rääkides saatest. Ükskord kui ma siis ka seda vaatama juhtusin…vaatasin…vaatasin ja kogu saade mõtlesin, et miks see mulle kuidagi väga tuttav ette tuleb…ja kui ma siis magama hakkasin jääma, ehmatasin üles….ma olen oma elu 20 esimest eluaastat koos Anthea Turneriga elanud. Päriselt ka :). Minu isa nimetas seda puhtusemaaniaks, mina ja mu vennad püüdsime anda 20 aastat endast parima, et “saade” ei käiks maha. Kui me pubekad olime, siis nägime päris tihti seda ahavastavat nägu kui ema töölt koju tuli ja ei suutnud imestada, kuidas on võimalik, et selle 10 tunni jooksul on korda suudetud saata selline korralagedus. No ja mis te arvate mitu korda ma oma elus olen valge kinda testis haledalt läbi kukkunud.

Ok asja positiivsest küljest vaadatuna..säras meie kodu peale ema põhjalikku koristuspäeva alati täiuslikult. Meil oli alati soe, kodune toit laual ja sünnipäevaks tehti minu lemmikkartulisalatit ja mitte kunagi ei leia ema aiast ühtegi umbrohuliblet. Meil on siiamaani olemas nõud, millel pealt söömist võib kokku lugeda kahe käe näppudel ja isegi asju, mida pole kunagi kapist välja võetudki.

Kõige selle taustal olen mina kodust kaasa saanud ainult selle, et kui keegi on külla tulemas, tuleb anda endast parim, et mitte kinda testis läbi kukkuda. Muul ajal võivad asjad kukkuda sinna kuhu neile meeldib :)….ok nii karmiks nagu seal saates meil asi küll kunagi läinud ei ole, selleks käib meil liiga tihti teisi inimesi…aga mingi imepärast paranemist pole ma enda juures küll märganud :). Oma pulmaserviisi pealt sööme siis kui meeldib või kõik teised nõud mustalt masinas pesu ootavad ;)

See oli tegelikult sissejuhatus :)

Nagu võib aru saada ei ole ka mina siis oma lastelt nõudnud, et kõik asjad kohe korda pandaks ja oma tuba särama peaks. Küll aga hakkab tunduma, et mõnele meie peres meeldib Anthea rohkem :). Kui ükskord Kalle mainis, et lastetoas võiks teha sellise reegli, et enne uut tegevust ei lausta, kui eelmised asjad on tagasi pandud. Vaikselt aga järjekindlalt tuletab Ketlin nüüd seda reeglit kõigile meelde.

Eile siis…. kui ma hakkasin pesu kappidesse panema, teatas Ketlin, et tema ise paneb oma asjad ära…. vaatas oma kummutit ja teatas siis, et ma panen kõik asjad uuesti. Kusjuures minuarust on tema kummut üks väheseid kohti, mis tegelikult ka korras on….aga noh, mis minul saab selle vastu olla.Kiskus siis kõik asjad põrandale ja lettis kõik ilusti kokku ja paigutas uuesti sahtlitesse. Lubas küll Liisu kummuti ka korda teha, aga jõudis ainult esimese sahtlini…enne tuli õhtu peale.

Kui tema kummutikoristuse ajal Kallel veel pelmeenid valmis said, siis sööma kutse peale hüüdis ta alla, et pangu taldrikule jahtuma, et ta aitab parasjagu Liisul pissida. Tegelikkuses tähendab see seda, et ta pani Liisule tooli ja su-summi (titeprilllaud) valmis, et to saaks ise potile ronida.

Oi ma olen väga uhke tema üle….ja see on puhas minu rõõm, kui keegi meie peres täiuslikuks koduperenaiseks tahab hakata…..

Nii et kui inimene on ikka oma loomuses täiuslik perenaine, siis ei ole vaja muud, kui tõhusat pinnast ja võimalikult vähe saboteerijaid ;)

kaks esimest pilti on Diana tehtud :) ja viimased Ketlini kummutisahtlist ;)

Liisu jutt

Nüüd kus me niimoodi mõnusalt Liisuga päevi õhtusse veeretame, jätkub meil ka juttu kauemaks. Kindlasti räägib ta vähem kui Ketlin samal ajal, aga ta on omamoodi armas. Laused on tal pikad ja väga ilmekad. Sõnad nagu ära ja ka esinevad valdavalt igas lauses :). Mina tahan süüa ka..Kalle läks tööle ära jne….

Mõnikord räägib nagu välismaalane tulema ja minema. Vahel ütleb Liisu tegi ja vahel mina tegi….aga ma arvan, et korrektselt ei ole ütle ta vist ühtegi lauset veel :)

Eile torkasid aga kõrva sõnad, mida ta ütleb teistmoodi….

matatiin – mandariin

makakoon – makaroon

baan – banaan

maaks – maasikas

antsju – siil …vot seda ma küsisin kohe mitu korda üle :)

samas merisiga ja papagoi ütleb enam-vähem :)… Meil onka üks lemmikraamat, kust me juba Ketliniga sõnu õppisime, mis siis, et seal näiteks kass on sama suur kui lehm ja ega kana ka kollikoerast mõõtudelt palju alla ei jää. Sealt raamatust ta siis õhtul loeb mulle ette, kes ja mis…kui algul oli meil väga naljak s kuidas ta hiirele näpuga näidates ütles tiiger, siis nüüd ta ikka püüab juba õigesti öelda. Aga tiiger on tal üks lemmikuid, kui ta ei tea täpselt, kes see on.

Viisakas on Liisu ka kohe kindlasti, aitäh ütleb iga asja peale, mis talle antakse…ja kui ma teda kõdistasin, siis ütles – ei taha rohkem :). Vaielda meeldib talle ka…ükskord autos vaidlesid nad Ketliniga kohe pikalt – on – ei ole – on – ei ole. Ketlin hakkas juba vaikselt närvi minema, aga me siis Ketlinile rääkisime, et Liisu vist ei saa isegi aru, mis ta ütleb ja proovi korra vastupidi… ei ole – ei ole – ei ole…. :)))

Igatahes on ta väga armas kui ta räägib…muidu muidugi ka…näiteks tuleb ja sosistab sulle kõrva- Liisu armas ja siis ise naeratab…

Pildi tegi armas Diana

tuulerõuged

Esimene “lastehaigus” tabas siis ka meie peret. See oli ikka juba nädalaid tagasi..ehks siis vist kolmandal neljandal jaanurail, kui Ketlin tuli uhke näoga näitama, et tal on kõhu peal täpid. Konstanteerisime täppide fakti ja läksime rõõmsalt magama :). Hommikuks mõtlesime välja, et need on tuulerõuged ja pidasime maha mõned konsultatsioonid. Pere ühine otsus oli, et teeme roheliseks. Kõik teised vahendid oleks asja natuke liiga keeruliseks teinud ja no kes siis meie pere ei teaks, ikka kergemat teed mööda. Ja ütleks, et õigesti tegime, sest kui siis ükskord Liisu ristiema nägime, kes päriselt on nahaarst, siis tema ütles, et ainult täpi peale, muidu ajad viiruse puhta naha peale ka ja siis on kohe mitu täppi juures :)

Ühesõnaga tegime Ketlini täpiliseks ja muigasime kui ta siis paljalt nagu väike gepard mööda tuppa ringi jooksis. Solidaarsuse mõttes ja Liisu nõudmisel tegime talle ka kõhu peale ühe rohelise täpi ja seda ta siis näitas lahkelt kõigile.

Ketlinil siis paar päeva tuli uusi täppe, kuid minu meelest päris õigele kaugusele jõudsid ainult need esimesed…viimased tulijad läksid poolel teel sama targalt tagasi. Palavikku polnud ja pärast levitamise võimaluse kadumist käib Ketlin jälle lasteaias.

Aga…aga on ikka ka….Liisul pole siiamaani ühtegi täppi tulnud ja vot see on minusuguse inimese jaoks juba päris piin. Ei taha keegi neid tullerõugeid ikka vabatahtlikult. Nii siis pidi ema sünnipäeval keegi Liisuga koju jääma. Tänaseks ja laupäevaks on ka sünnipäevakutsed…ohh ma ütlen :)…ja kui täpid tulevad, siis oleme ju veel 10 päeva garantiinis :) ja need täpid võivad vabalt alles 24 õhtul tulla ju….

No tõehuvides tuleb tunnistadas, et poes süüa ostmas käin ma ikkagi koos Liisuga, sest muidu jääks meil veel pere…loe mina :)…nälga…Ketlini lasteaiaga on küll nii, et ma helistan sinna ette, kui Kalle ei saa järgi minna, ja siis Ketlin paneb ennast riidesse ja Liisu jääb seni autosse ootama kuni ma Ketlini jooksuga ära toon…

Ketliniga läks küll kuidagi kergelt ja ootame ja vaatame kuidas Liisul läheb…. vot sii nii meil…

kuidas meile uus aasta tuli…

Täitsa teistmoodi kui viimasel kümnel aastal, sest surutis surus meie mehe ka koju :)))). Ok oli mis oli, aga puhas rõõm oli meie õuel, sest ütleks, et viimased kümme aastat on uus aasta minu jaoks tulnud mossitades.

Nii me siis keerutasime siin viimastel päevadel näppu ega osanud selle ootamatu nähtusega hakkama saada, kuni siis 30-ndal otsustasime, et kutsume siis inimesed külla. Valisime oma pikast nimekrijast paar lemmikut välja ja saatsime kutsed koos soovidega teele.

Aasta viimasel päeval käisime kaubanduses trügimas ja konstanteerisime järejokrdselt fakti, et näha küll pole, et kuskiltki suruks ning ostsime paar karpi kartulisalatit ja lastele viinereid. Lastega peab arvestama ja kui nad muud ei söö, siis viinerit ikka. Mina tahtsin jälle kartulisalatit :)

Kuigi et me olime kutse peale kirjutanud, kell 7, jõudsid esimesed külalised kohale kell 8.15. Ketlinil oli nina vastu klaasis juba täitsa lössis selleks ajaks ja mina kartulisalatist kõhu täis söönud…aga siis tulid ka juba teised külalised ja viimased ütlesid, et nemad hakkavad ka nüüd sõitma. Nemad tegid eriti popilt…tulid Rakverest. Me oodates ei osanud muud seletust sellele leida, kui et kui hilineda, siis ikka stiilselt – tuleme Rakverest :)

Üks armas külaline oli teine hiigelsuure kausi sisse  salatit ja moodsaid vietnami rulli, millede võrdsel jaotumisel külaliste vahel ta agaralt silma peal hoidis…õigesti tegi, sest muidu oleks keegi ilma jäänud ja kõik lubasid neid ise järgi teha.

Nii me siis tegimegi..sõime ja vaatasime osade meeste nõudmisel televiisorit. Üks nõudja oli meie Kalle. Tema ütles, et kuigi ta ise ei tea, aga vanaaastaõhtul pidavat telekat vaadatama…et alati järgmistel päevadel räägitakse, mis seal oli ja tema pole kunagi saanud kaasa rääkida. Nüüd tema vaatab.

Vahepeal vaatasid kõik ja vahepeal ainult üks mees..aga kontroll oli programmil peal.

Jõime ka. Mehed jõid punast veini ja naised poppi õunasiidrit. 2%-list. Need kes laristada tahtsid, need jõid 4%-list ja pidurid lahjendasid seda kahest veel õunamahlaga. Aga ütleks, et see siider on üks parimaid mida ma saanud olin…no eks need toojad teadsid mis nad tõid.

Tort oli ka tellitud ja seda jagas tordiomanik kõigile lahke käega ja mina sõin 2 tükki. Liigitasin selle valmistuse sobilike hulka ja olen valmis seda  sama käe läbi tehtuna ka järgmistel kordadel nautima.

Natuke enne 12 topiti kõik lapsed ja ise riidesse ja kõndisime raudteeliiprite vahele. Et nagu ellujäämiskursus…et tulistatakse küll, aga keegi pihta ei saa. Ketlini süda ei pidanud vastu ja nõudis tuppa ja uksed kinni. Teised julgemad avasid ka shampuse millest killuke ära joodi ja enamus taevasse lennutati…hommikul selgus, et 3/4 pudelist oli ikka veel alles.

Koduaias tegime lasterakette – põletasime säraküünlaid ja edasi läks töö rohkem sektsioonidesse :)…ja nüüd tuleb jutt lastest.

Kohale oli 3 printsessi…ja kolm tankisti ;). Seda mida printsessid tegid, seda me eriti ei näinud, sest enamus tegevust toimus vaikselt omades ruumides. Keegi ei kisanud, keegi ei nutnud ja kõik oli kontrolli all ja ainultvahetevahel nägime neid roosades kleitides mööda hõljumas :)

Kolma tankisti oli üks kummaline seltkond, kes koosnes 2 aastasest Liisust, kolmveerandneljasest (naljakas on temale Liisuga võrreldes kolmene öelda) Leenast ja peaaegu seitsmesest Karlust. Et siis Leena käis Karlu järel ja Liisu Leena järel. Vaikselt ja salaja ja väga armas oli neid vaadata. Õhtu hittmäng oli Karlu tibitakso. Pisikese nuku käruga rallitas ta omal kindlal rajal ja vedas õnnelike tüdrukuid,  kellel jäi mulje nagu nemad oleks oluline osa selles rallimängus.

Niimoodi vaikselt ilma luumurdudeta ralliti kuni kella kolmeni öösel….siis hakkasid täiskasvanud vaikselt väsimuse märke ilmutama ja lste vaiksest vastupanust välja tegemata viidi lapsed ära.

Meie printsessid läksid kahekesi ühte voodisse magama …aga kuue ajal mõtlesid siiski ringi ja ärkasime kell 12 päeval :)

Ku saaks viimaste õhtut laste järgi hinnata siis  see aasta peaks tulema ideaalne :)

HEAD UUT AASTAT!