jõulukingid ja barbimajandus

Kui sul on kaks last, kellel mõlemal on detsembrikuus sünnipäev, siis päkapikud jooksevad hooga meie majast mööda ja  ka jõuluvana käis meil kodus küllaltki õhukese kotiga :). Näiteks oli täitsa tavaline, et jõulukalendrist pisteti kolm ust korraga pintslisse, sest vahepeal oli lihtsalt meelest ära läinud ;)

Vaatasime aga tüdrukute sünnipäevasaagi üle ja väikese arutelu järel mahtus laste kingikotti kaks sarnast pakki, mis sai poest 20 minutiga ära toodud :). Kusjuures ma ise olen väga rahul :)…roosa ja puust mööbel…nii barbi :)

No aga pakid pakkideks…rõõmu oli sellest ikkagi…pakkide avamine jne. No ja vanavanemate juures käis ju päris jõuluvana ja tõi ikkagi Liisule ühe auto :) ja ma vaatasin, et samamoodi nagu eelmisel aastal kuuluvad Liisu lemmikute hulka pallid, nii et ühest suurest õhupallist on rõõmu rohkem… no ja mis siis, et Ketlinile ei olnud mitte midagi vaja oli vanaema ise talle suure hunniku nukukleite teinud..kõik sobilikud minu vanadele nukkudele…kes nüüd kõik jälle meie juurde vaikselt kolima hakkasid…

Kui me nädal enne Ketlini sünnipäeva külas käisime, siis ei suutnud Ketlin kuidagi ära imestada, et ühel sõbrannal on 5 barbit ja kõigil nii uhked kleidid. Temal ainult üks….ja ei läkski ainult nädal, kui ta enda rivi näeb välja selline. Piisas täiesti ühest sünnipäevast ja väiksest käigust vanalinna kooli jõululaadale :)

Kuna barbid ei tohi paljad olla, siis riideid ja eriti jalanõusid peab neil olema rohkem. Kusjuures enamus jalanõusid on tal juba ammu olemas ja ainult 2 kinga on vist ära kadunud…ok ma pildilt näen, et seal on 3 üksikut kinga ;)…

Kusjuures nende piltide jaoks ta ise sättis kogu oma varanduse sinna lauale ritta…

Aga nagu kõik teavad peavad need barbid ka kuskil elama…No ja kuna minul pole kunagi nukumaja olnud, siis eks ma elasin neid soove ka uhkemalt välja kui vaja…Õnneks minu ratsionaalsem pool sai Kalle abiga maa peale toodud ja nii leidsime sellise lahenudse, et ostame Ikeast tavalise riiuli ja teeme sinna lihtsalt paar tuba. Mõeldud oli küll ammu ja ka riiul juba tükk aega olemas, aga sellist üllatusetteastet nagu Bullerby lastes Liisa toaga me teha ei suutnud.

Asi sai maja ilme alles siis kui vanaisa sünnipäevaks katusekorrusega kohale jõudis. Jõulutulesid tubasid valgustama on hetkel vabalt saada ja seal samas jõululaadal jäi meil näppu ka üks poolik tapeedirull.

No ja pärast sünnipäeva sai selgeks, et natuke mööblit on puudu ja mööbliga siis jõuluvana oma kotti täiendaski. Lisaks tõi jõuluvana ka päris barbi mõõtu voodi (pildil seda veel jõuluvana toonud ei olnud ;), mis küll päris ehmatav seal majas välja näeb…aga barbi oma ülipikkade jalgadega ei saa ju koguaeg ainult tooli peal istuda :)

Tõe huvides olgu siiski märgitud, et Ketlini lemmiktegevus on barbitubade paigutamine mööda meie maja ja ei ole tema veel aru saanud, et see ongi see maja kus nad elama peavad. Pidevalt kohvitavad nad näiteks keset suuretoa põrandat.;) ja riideid vahetada ning kohvitada on neil koguaeg vaja…

Kui siis tüdrukud kasvavad nii suureks, et nukumaja enam ei ole vaja, siis võtame katuse maha ja tapeedi seinast ning elame õnnelikult edasi…nii öko :)

Ohh ma oleks vabalt võinud vähemalt kolm postitust teha…aga noh…kah öko…ja sellest kuidas mina jõulude najal liugu lasin, kirjutan homme…

jõulumõõtmistraditsioon

Ma nende teiste jõulutraditsioonide juurde jõuan natuke hiljem…. nii et praegu ma räägin siis mõõtmisest…

Eelmine aasta oli ka….näed siin …

See aasta me küll hilinesime päevakese, aga ma usun, et me ei kaotanud just palju sentimeetreid :). Ma ütlen ära, et mina oli pikem kui eelmine kord mõõtes, mida ei saa küll Kalle kohta öelda…kuigi ta ise ütles, et see ei ole vanadusest vaid vähesest joogast ;)

Aga tagasi laste juurde. Ketlin oli juba täitsa tegija ja teadis täpselt, et tuleb seista sirgelt ja jalad vastu seina. Seda käis ka ta Liisu juures kohe kontrollimas. Liisu leidis, et see on üks tore tegevus, sest ta sai olla ka korra tähelepanu keskpunktis ja kõik sebisid tema ümber.

Ketlin tulemuseks siis 102 cm. Ma  arvan, et see on selline tubli keskmine tulemus, sest oma rühmas on tal temast peajagu pikemaid, aga ka lühemaid tüdrukuid. No ja mina ja Kalle oleme täpselt eesti keskmised…no st siis kui me noored olime ;)

Liisu sai oma kriipsu kuhu on kirjutatud Keit Liis 2A täpselt Ketlini oma kõrvale. No vingerdas mis ta vingerdas, aga sama pikk on ta  :) ahjaaa et siis 85 cm :)

Oma selle võidu, mis tal oli sündides Ketlini ees on ta nüüd kahe aastaga nullik kahandanud. Peab ikka hakkama neid kell 10 magama panema, siis äkki kasvavad rohkem ;)…eriti Liisu, kes tikub viimasel ajal kogu kasvamise aja üleval olema ;)…aga no see on üks teine jutt…

Jätkame tradtsiooni…

kaks jõuluvana

Nii üürike on see aega kus päriselt jõuluvanast rõõmu tuntakse. Meie pere kahe aastased on teda hirmuga vaadanud ja ainuke milleni nad jõudnud on, on patsu löömine. Kolme aastane oli juba täitsa ok ja neljane juba nautis täiega. No ja hiljemalt kooliks on juba teada, et jõuluvana ei ole olemas ;)

Kuna meil peres on üks tuttav jõuluvana, siis tema pidi meile jõuluõhtul küll külla tulema. Õhtusöögi lauas arutasime, et huvitav millal ta siis tuleb…üks mees lauas vaatas kella ja ütles, et ok teeme poole tunni pärast. Meie naer ei kahandanud kuidagi laste ootust, kes millegi pärast kõik akna poole vahtisid. Poole tunni pärast läksidki kõik ähmi täis…kõigil isadel oli järsku vaja minna kas garaazi kruvikeerajat otsima minna või midagi muud sama tobedat ja varsti ta tuligi. Rääkis nii vene kui inglise keeles, mis ei vähendanud kuidagi naeratust laste näol. Lõpuks täiskasvanute tungival soovil läks siiski üle eesti keelele ja kingitusi hakkas sadama. Õnneks ei jäänud ta magama nagu näiteks eelmisel aastal..Meil oli kokkulepitud, et lastele teevad kingitusi kõik, aga suurtele tegime loosipakid. Etterutates tuleb ära mainida, et suured inimesed olid oma ühe kingitusega suht mornid pärast jõuluvana lahkumist ;)…mida aga ei saanud kuidagi öelda laste kohta.

Ketlin luges ja laulis laule kõigi kingisoovijatega ja Liisu käis patsu löömas. Jõuluvana kohalkäik oli ikka nagu päris ja minuarust Ketlin ikka päris siiras kui ta jõuluvanale seletas, et issi Kalle läks kruvikeerajat otsima ja tuleb varsti tagasi :)

Õhtu parim kingitus oli kindlalt Ketlini 2 aastase onupoja triikimislaud ja triikraud :) Juba meie tüdrukute sünnipäeval veetis ta enamuse ajast triikides, nii et eks jõuluvana nägi,mis poisi tõsine soov on. Temast natuke suuremate poiste kingiks saadud poksikindad jätsid küll ta täiesti külmaks :). No nii kaua kui vanemad pahaks ei pane ja laps ise aru ei saa, võis siis teda aasida küll…aga no sellist innukust nukukleitide triikimisel ei oleks ühest kossutreeneri ja arsti lapsest küll osanud oodata :)))

Aga nüüd siis see teine jõuluvana. Järgmisel õhtul kui me teiste vanavanemate juurest koju jõudsime teatas Ketlin juba autos, et meile tuleb varsti jõuluvana. Kodus käskiski kõigil allkorrusel diivani peal oodata kuni jõuluvana tuleb. Tuligi suurte kottidega ja kingitusi jätkus kõigile. Pidime kõik luuletust lugema ja jõuluvana ei olnud üldse kitsi kõiki kingisaajaid kallistama ja musitama. Liisule meeldis see jõuluvana isegi rohkem, mis siis et ta kingituseks vana Lotte sai :)

meie kuusk

ajaloo huvides ;)…meil oli juba pikalt kokku lepitud, mis päeval me kuuske ostma lähme…ja jah…meil siin ei ole ei ühtegi hekki ega ka metsa, kust kuuske võtta võiks…küll aga on mul kõrva taha pandud, et rmk sellist võimalust pakub…aga ok…

nagu ikka suutsime me kogu valge aja lihtsalt niisama maha uimerdada ja nii me pidime ikkagi minema kuuske pimedas ostma. Ketlin teadis täpselt, et Selveri eest saab :)  Lasime siis seal esimese puu võrgust välja võtta ja seejärel uuesti võrku tagasi panna…ja kuusk oli olemas :)

Kodus tuli siis kõige pealt mööda põrandat veeerenud kuulid kõik üles otsida ja kuusele riputada. Nelja aastane Ketlin teadis juba väga täpselt kuidas kuuske ehtima peab. Õpetas siis Liisut ka, kes oma eale kohaselt kõik ehted ühte kohta panna tahtis.

Meie kuuse küljes käivad veel esialgu ainult kuulid ja tähed ja siis paar igaühe lemmikut. Ketlinil on need inglikesed, Kallel see tagurpidi rippuv mees ja paar helkurit on ka …ei tea kust need tulid. Ketlin tahtis küll ka karda ja käis neid ka mõlema vanaema puu küljest nillimas, aga ei saanud ;)

Väike kontsert anti meile kah ja edasi veetis Liisu õhtut ehteid ümber paigutades ;)

Kuusk on meil ilus :) ja kahjuks ka ainuke kodune jõulukaunistus. Isegi jõulutulesid pole Ketlini nõudmisel veel keegi tänase päevani üles riputanud…aga Kalle andis veel lootust, et äkki ikka vana aasta õhtuks saab …

kaks pidu

Ketlinil on olnud kaks jõulupidu – esimene lasteaias ja teine tema laulutunni oma Meero Muusikus. Ja nendel kahel jõulupeol ma nägin kahte täiesti erinevat last.

Lasteaia jõulupeole pidid minema jänesed. Kuna mul esimene laps, siis ma ikka valmistasin ette…õmblesin jäneseseeliku ja ostsin karnevali poest kõrvad :)

Peo ajaks istusid vanemad õndsate nägudega saali ühes otsas kui teises otsas olid poisid-tüdrukud eraldi pikka rivvi istuma pandud. Laulsid päris-päris mitu laulu…no ma arvan, et viis-kuus tükki kindlasti…vahepeal tantsisid ka… et segadust ei tekiks siis tüdrukud ja poisid eraldi ;)

Ja meie Ketlin laulis kõiki laule kõvasti ja õigesti kaasa. Teadis kõiki sõnu ja oli üldse väga tubli. Täpselt selline, et üks ema võiks uhkusest naeratada- näe minu laps :)

Kui jõuluvana tuli, siis luges julge ja kõva häälega oma luuletuse ette ja ei teinud teist nägugi kui jõuluvana ta enda kaissu haaras :)

Kokkuvõttes oli rõõmus ja õnnelik.

Ja siis nüüd teine jõulupidu. Külg ees ja minu varjus läksime kohale. Kohapeal ei tahtnud mul käest lahtigi lasta ja nii olingi mina ainuke lapsevanem, kes koos lapsega proovis lavale läks, sest muidu ta ei oleks üldse läinudki.

Laulmise ajal vaatas ainult kurva näoga kord õpetaja, kord minu otsa, aga mitte üks piuks ei teinud. Ei olnud see lava midagi suurem ja himrutavam kui lasteaia saal…no vähemalt minu jaoks ;)

Kui esinemiseks läks, siis leppisime kokku, et ma päris lavale ei lähe, vaid istun trepi peal…aga ega see ei muutnud midagi…seisis ehmatanud näoga ja ei laulnud midagi.  Kui lõpuks jõuluvana tuli, siis hoidis ennast ka eemale ja ei julgenud lähedalegi minna…paki üle rõõmustas küll.

Kui ma ei oleks näinud seda lasteaia pidu, siis ma oleks arvanud, et näe mul ongi selline arg laps…aga ma ju nägin :))

Ei tea mis tal seal on…aga kui ta kontserdil nägi oma eelmise aasta õpetajat, siis tahtis kohe tema juurde joosta ja nüüd kui ta nägi, et see õpetaja seal õpetab, siis tahab nüüd tema juurde minna…

Ja emana ei ole ju mul pilte ehmatanud lapsest lava peal, vaid ikka rõõmsast jänesest :) …ja laulda talle meeldi, selles ei kahtle ma küll hetkekski :)

juhtub ka nii…

Mõnikord on nii, et mina olen arvutis :)….ok mitte mõnikord, aga päris tihti…ja kui Kalle käest küsida, siis ma olen arvutis koguaeg ;)…ja arvuti on meil silma alt ära, kui nii võib öelda.

Ja mõnikord mängivad lapsed vaikselt omavahel.  Tegelikult päris tihti ja mina sekkun ikka alles siis kui keegi väga nõuab. No ja kui ma arvutis olen, siis nad mängivad ju silma alt ära ;)

Täna oli jälle selline hetk, kus Ketlin tegi midagi Kalle  arvutis ja Liisu istus laua peal ja joonistas….no ja mina olin oma arvutis :).  Mingi hetk tuli Ketlin hästi vaikselt üles ja ütles, et Liisu jäi tooli peale magama. Läksime siis koos alla vaatama ja niimoodi ta seal siis magas.

No ma ei saanud ju jätta pilti tegemata, sest sellist pilti näen ma ikka esimest korda …. Pildid tehtud läksin magamistuppa voodit sättima, sest arusaadavatel põhjustel ta sinna toolile ju jääda ei saanud. Kui ma tagasi jõudsin, siis üks nendest põhjustest oli just juhtumas, nimmelt tahtis Liisu külge pöörata ja hakkas toolilt maha kukkuma. Meie armas Ketlin oli aga õigel ajal õiges kohas ja pani oma käed Liisu pea alla. Nii ma nad siis leidsingi Liisu Ketlini süles magamas.

Toimetasime siis Liisu ilusti oma voodisse ja seal ta nüüd siis magab :)

Ketlinile rääkisin kui hea meel mul ta üle on ja küll ta on ikka tubli ja abivalmis ja hoolitsev vanem õde.

Nii hea on teada, et ma saan Ketlini peale kindel olla, et ta Liisu järele vaatab ja valvab :)

Kusjuures eile, kui ma ei lubanud Liisul maki voluuminuppu põhja keerata, läks ta Ketlini juurde kaebama :)…aga see oli teine jutt…

ahjaaa…ja selle laua pesi Ketlin puhtaks, ta ise tahtis :)

Sünnipäevapidu

Sünnipäevapidu on meil nüüd siis ka ära olnud.  Et kõik ausalt ära rääkida tuleb alustada sellest, et veel sügisel olin ma kindel, et teeme sellel aastal kodus. Noh neid häid lambaid mahub ikka rohkem ju. Mida aeg edasi ja mida pikemaks Ketlini külaliste nimekiri läks, seda ebakindlamaks muutusin mina. Otsisin siis võimalikke ja võimatuid mängutubasid ja arvestades meie laste sugu ja vanust leidsin, et see meie Nõmme Vantsu sobib ka see aasta väga hästi.

Kui on koht kinni, siis on juba pool peoettevalmistust nagu tehtud. Teine osa on kutsete välja saatmine. Lasteaiakaaslastele tegi kutsed Ketlin ise. No ma natuke aitasin ka…aga ise ta joonistas ja kirjutas nimed sisse. Kutsutute nimekirja piirasin kuue tüdruku ja kolme poisini. Tema oleks kutsnud kindlasti rohkemgi. Muude sõbradega oli nii, et nemad tuli ilma mööndusteta kõik kutsuda. Kui ikka sõbrana kirjas on, siis tuli kutsuda. Nagu ma juba ütlesin, siis mina ja Kalle võisime oma sõbrad ka kutsuda :)

Mina tegin ka kutse…näed sellise :)

Paar päeva enne pidu…st täpselt 48 tundi tuli ära tellida kartulisalat Selverist :) ja nii oli viimane osa peoettevalmistusi ka tehtud :)

Peopäeva hommik möödus äraütlevaid sõnumeid ja telefonikõnesid vastuvõttes, aga arvestades hooaega on see ka loomulik. Kuna Ketlinil täielik ülevaade oma külalistest puudus, siis ma ei hakanud talle rääkimagi, kes tulla ei saa.

Kuna ikka natuke peab ettevalmistusi ka tegema, näiteks torti :) viisin lapsed kakumäele vanaema juurde magama, et siis Kallega poes käia ja süüa teha. Meie tiim oli ütlemata tõhus. Tema ülesanne olid viinerid ja minu oma tort.

Pidu…pidu ikka kaa…

Ketlin oli täiesti omas sõiduvees. Esimese asjana külalise saabudes küsis, kus kingitus on. Lahti ei pakkinud, aga piiluda võis. Neljaaastane avaldas juba ka oma arvamust kingituste kohta :) Ma arvan, et Liisu ei saanud suurt midagi aru, mis toimub. Peaaegu ühtegi kingitust tema kätte ei usaldatud, küll oli tal hea meel, et tema kolmest kutsutud sõbrast kaks kohale tulid :)…tema suurim rõõm :)

Aega läks nagu ikka kiirelt ja mina jõudsin rohkem ja vähem inimestega juttu rääkida. Natuke tutvuda Ketlini rühmalaste vanematega ning ülelugeda kõik oma tulevased kliendid.

Tordiküünlad panid kaks korda põlema ja lauldi kaks laulu. No seda teist nagu ma natuke aega tagasi mainisn, laulis Ketlin jälle üksi, sest teised inimesed lihtsalt ei tea, et see on sünnipäevalaul. Alustas küll julge häälega, aga mida lõpupoole jõudis seda õrnemaks see jäi. Aga tubli ikkagi. Pärast peolõpu poole esitasid nad veel Gretega koos julge ja kõva häälega otse lava pealt põdramaja, aga seda nad olid juba ühel teisel sünnipäeval kahekesi harjutanud.

Kõige põnevam osa oli aga kodus, Kui siis lõpuks sai kingitusi avama hakata. Ütleme nii, et jõuluvanal saab see aasta, nagu ka eelmine ja ka paljud järgmised aastad, väga raske olema.  Kuna Ketlin rõmustab meil isegi üllatusmuna üle, siis tema säras meil terve õhtu ja järgmise päeva ja tegelikult veel siiamaani.

Liisu oli ka armas.  Need kingitused mis tema omaks loeti võttis ta siira imestusega vastu. Täitsa minu omad-ausõna või. Nii ta siis jalutas oma vihmavarjuga mööda tuba ja pakkus kõigile katust, jagas lahkelt oma üllatusmunad laiali ja sõitis kirsipunase bemmiga mööda põrandat :) Mulle kuidagi tundub, et lapsed teavad juba paremini, mis lastele meeldib :)

See pilt on tegelikult tehtud kaks päeva pärast sünnipäevapidu. Liisu nimelt keeldus peokleiti seljast võtmast ja magas kaks ööd kleidiga. Hetkel sööb ta pisikest hommikuputru koos oma bemmiga ;)

Just praegu käisin Ketlin toas piilumas. Tema barbied on jälle kohvikus, laud ilusti kaetud, isegi lilled vaasiga laual. Üks barbie on oma vihmamantli ilusti varna riputanud ja ootab lauas teenindajat ;)

Väga mõnus päev oli ja kahju on, kes tulla ei saanud. Kõigile teistele suur tänu tulemast ja kohtumiseni järgmisel aastal.

Päkapikud pole meil nüüd juba mitu päeva käinud ja karta on, et enne jõule nad meie juurde ei jõuagi ;)

piparkoogitegu

Ma just ükspäev sain Kalle käest kiita, et ma ikka lasteasju üles kirjutan..ausõna ei mäletaks muidu midagi :)…ja mis siis, et osad asjad on jäänudki kirja panemata tuleb  vahel mööndusi teha ja mõned asjad ikka hilinenult ka kirja panna…näiteks….

Meie oleme kohvikus käijad. Ma arvan, et iga nädal korra me kindlasti jõuame kuhugi. Viimasel ajal järjest tihemini näiteks Noppi. Nii jäigi seal silma kuulutus, et üks pühapäeva hommik saab seal piparkooke kaunistada. Ma üldse ei häbenegi öelda, et on ütlemata mõnus kui keegi sinu ja su laste järelt kõik sodi ära koristab, nii et panime ennast piparkoogi teole kirja.

Pühapäeva hommikul olin koos lastega kõpsti kohal ja ütleks, et ega ma ei olnud ainukesed :) Õnneks unised armastajad, keda pühapäeva hommikuti seal tavaliselt hulgi on, ei olnud veel üles ärganud, nii siis vallutasid lapsed kõik vabad ja ka mittevabad lauad ;)…see viimane tähendab seda, et loosi läksid ka kõik mängunurga toolid ja lauad.

Kui meie …eheee… Ketlin ja Liisu alustasid oli kaunistusmaterjali ohtralt saadaval. Päris paljud väiksed käed ei jätnud seda võimalust kuidagi ka kasutamata ja enamik piparkooke sai ülirohke kaunistukihi. Vanemad siis suure jäädvustamise kõrval käisid suuri kuhilaid nonparelle purkidesse tagasi toppimas. No kui piparkook enam kaunistuse alt üldse välja ei paista tuleb lugeda, et kaunistust sai natsa liiast.

Liisu, veel väike, kaunistas viisakalt oma 2 piparkooki ära ja läks mängima, kui samal ajal tuli Ketlinit veenma asuda, et kas 6 piparkooki on juba piisav või mitte…. Tema valis juba teadlikumalt kaunistusi, kui ikka hamba all karjuma hakkas, tuli ka piparkoogi pealt uuesti lahti kiskuda.

Meie väiksesse naiste seltskonda tuli naisi veel juurde ja nagu tavaliselt siis ikka, olime me seal nii esimeste kui ka viimaste kaunistajate hulgas. Piparkoogid saime ilusti kaasa pakkida ja tänaseks on nad ka ära söödud. Ütleme nii, et nii suure koguse kaunistusega ei ole neid mitte kerge süüa ja üks korraga on juba liiast ;)

Igatahes oli ütlemata õdus  hommikupoolik tuttavalt  mõnusas seltskonnas ja koha kohta ütlen ainult, et lähme jälle…

Aga päriselt…piparkoogitainast ma tegema ei hakka…vähemalt sellel aastal küll veel mitte…piparkooke…hmmmm…kah ei ole kindel. Üldjuhul neid keegi meil ei söö. Kui me kodus midagi teeme, siis kaunistame poepiparkooke. Noh ma olen vähemalt aus :)

Natuke suuremad

No ega ma siis ainult neid imepisikesi ei pildista. Mulle ikka meeldivad need natuke suurema ka. Nemad on juba natuke teistmoodi. Ei püsi paigal, aga samas on silmad nii siirad ja suured nagu nööbid.  Sortisin natuke viimase kuu lapsi ja sain sellise valiku :)

Nii nagu neid pisikesi, meeldib mulle ka suuremaid kordi rohkem pildistada igalpool mujal kui stuudios. Ma just vaatasin, et selles seerias on peaaegu täpselt pooled pildid stuudios ja poole nende laste kodus.  No kaks viimast ei ole just raske stuudio arvele kirjutada ;) aga ülejäänud?

Ma ei jõua ära oodata kuni läheb natukenei valgemaks ja saab juba õue ka minna…vot ei saa aru mis kiiks see on…aga mulle meeldib…igalpool mujal, aga mitte stuudios ;)

Ok ma olen ikka lõpuni aus…ilma ühe armsa inimese abita ei saaks ka kodus praegu selliseid pilte teha…aga sellest ma räägin teine kord ;)

Kuidas me sünnipäevi tähistasime

Sünnipäev on ikka ainult üks päev, ükskõik millal siis ka pidu ei oleks ja meil oli kohe mitu päeva selles kuus  :). Kuna mul lapsepõlvest mingeid eredaid ja südantliigutavaid mälestusi sünnipäevadega pole, siis nüüd oma peres ma mõtlesin, et teeks nii nagu sünnipäevalapsele meeldib…või siis enamusele perest… või siis nii, et ma sellega leppida suudan (ma juba kujutan ette kuidas mu Ketlin omale järgmine aasta juku mängutoas sünnipäeva tahab ja mina sellega leppida püüan)

Esimene sünnipäevalaps oli Liisu

Kuna nüüd on kellega võrrelda, siis võin öelda, et tema ei jaga veel sünnipäevast midagi. Sellest järeldusest me alustasimegi. Hommikul vara lasksime tal rahulikult magada ja Ketlin läks lasteaeda.  Ketliniga olime paar päeva varem käinud ostmas temapoolset kingitus Liisule. Ketlin nimelt oli kindel, et Liisu tahab autot ja selle me talle ka ostsime. Teine asi, milles Ketlin kindel oli, olid puhumistorud ja toridüündlad.

Sünnipäeva päeval oli nii kiire, et mina oma kingitust ostma ei jõudnudki ja nii me siis läksime Ketliniga pärast lasteaeda seda ostma. Vot see oli nüüd küll keeruline. Temale meeldivad nukukärud ja nukud ja neid mõlemaid on meie peres piisavalt….ütleks isegi, et rohkem ei mahugi. Nii me siis käisime Ketliniga sihitult mööda poode ega osanud midagi valida. Lõpuks võtsime ikka selle esimese asja, mis meil silma jäi. Pallide täpsusvsikamise mäng.

Kodus katsime siis tordilaua ja Ketlini eestvedamisel laulsime oi-lii-oi-laa laulu ja ühte teisest mingit saiarullimise laulu. Kusjuures etteruttavalt märgin ära, et see on mingi kohustuslik sünnipäeva laul, sest seda laualu laulis Ketlin endale ka oma sünnipäevaks. Ise, sest keegi teine ei oska seda ju ;)

Pidulik küünaldepuhumine…

Ühe Liisu ja teise Ketlin. Kuna Liisu ei protesteerinud, siis ei leidnud ma ka põhjust vahelesegamiseks :)

Edasi oli kingituste avamine :)))

ja kingitustega mängimine ;)

ei saa jätta meeldetuletamata, et Liisul oli ikkagi sünnipäev…

ja kuna pool perest oli tegevuses kingitustega ja mina pildistamisega, siis keegi ei märganudki, kuidas meie armas Liisu vaikselt vahepeal üksi torti sööma läks :) ja see tort oli väga hea…ja enamuse sellest sõin kahjuks mina ära :(

Igatahes oli selline rahulik õhtu :)…Kusjuures tüdrukutel seljas on Ketlini valitud pidulikud sünnipäevariided :)

Ei läinudki palju mööda kui oligi Ketlini sünnipäev.Kuna Ketlin pidi hommikul lasteaeda minema ja ta sellepärast väga elevil oli, mitte lasteaia vaid oma mandariinide pärast, mida ta lastele pakkuda tahtis, siis leppisime kokku, et teeme samamoodi nagu Liisugagi.

Ma ikka käisin ukse kõrvalt õnne soovimas talle hommikul, aga ma ütlen, et ta oli nii elevil, et ta unustas isegi kalendrist ukse lahti teha…

Päeval siis oli minu ja Liisu ülesanne Ketlinile kingitus osta ja see ära pakkida. Näiteks kolmandasse mänguasjapoodi Liisu enam tulla ei tahtnud ja ainuke meelitus oli see, et ta ma näitasin, et seal poes on ka nukukärud müügil :)

Kingitused ostetud, pakitud läksime Ketlinile lasteaeda järele.

Teel koju küsis Ketlin, et ka ma tema kingitused – neid pidi olema 2, üks Liisu ja teine minu-Kalle poolt, on ikka ära peidetud. Kuna ma ei teadnud, et ma neid peitma pean, siis pidid nemad Liisuga hästi aeglaselt ukseni kõndima kuni mina kingitusi peidan.

Ketlin siis otsis ja otsis ja lõpuks ikka küsis, et kas on vähemalt siin toas :)

Juhendamise peale leidis ikka üles ühe ….

ja teise paki :)

ja kuigi ta tahtis oodata niikaua kuni Kalle ka koju jõuab, kukkusid kingitused ise paberist välja :) Vahepeal vastas Ketlin veel telefoni kõnedele ja esimese lausena hüüdis kohe, et tal on täna sünnipäev ja ta sai nelja aastaseks :)

Liisu kinkis talle ehete tegemise komplekti ja meie baleriinibarbie :) …kusjuure kui ta just nädal tagasi ohkas oma sõbranna Liisa juures, et temal on Liisa 5 kõrval ainult üks, siis nüüd ütles, et tal on neid piisavalt :)….

Kalle ülesanne oli tuua tort :) ja mina helistasin ja kutsusin vanaema ja vanaisa ka torti sööma.

Ütleme nii, et suures kingituste avamise-mängimise tuhinas ei suutnud Ketlin mitte ühtegi ampsu mitte midagi süüa :)…Ja Liisu, kes ei jäänud õest sammugi maha istus ka laua ääres ainult selle aja kui tordilt küünlaid puhuti. Tema küll sõi paar ampsu torti :)…Ketlin soovis ka midagi kõva häälega, aga tema soov on mul hetkel meelest ära läinud…ju siis pidigi, sest soovida tuleb ju vaikselt…või ei tule…äkki ei tule :))))

Väga armas oli see, kui Ketlin õhtul ültes, et see Barbi on nii armas ja tal on nii hea meel, et ta tahaks kohe mind kallistada. Vot selline lause oli selline, mida ma kolme aastase Ketlini suust ei ole kuulnud :)

Ja nüüd ootame pidu ;)