Kinni-lahti

Iga natukese aja tagant käib blogimaailmas läbi laine, kus paljud otsustavad oma blogi privatiseerida. Ma austan nende inimeste otsust, aga mina ei pane kinni ja teate miks.

- minu blogi lugemisnurgake on päris suur ja mulle hirmsasti meeldib, et bloglines sellele kaasa aitab. Kohe näha millal mõni su lemmikblogija on uue postituse teinud ja samas näitab number mõne blogija lugemata postituste kiiret kasvu.  Need, kelle blogi  ei ole avalik, blogline’iga koostööd ei tee ja kui ma kogu oma vaba hetke olen blogline’sis mööda saatnud, siis ma mujale enam ei jõua…. kui kahju mul ka oleks.

- tänu blogimisele olen mina leidnud palju uusi tuttavaid ja sõpru ning ma tean, et väga paljud sugulased ja vanad tuttavad käivad ka mul siin külas. Just need inimesed, keda tihti ei kohta või kes viisakusest ei taha mu eraelus sorida ;)… ja kindlasti tahavadki nad lugeda just niimoodi, ilma kommenteerimata :)  siinkohal tervitused kõigile :)

- ma näiteks siiralt imetlen ühte perekonda, kus peale ema ka vähemalt 2 last blogivad ja kõik nad on uhked selle üle. Ma usun, et kui blogi pidada positiivselt ja kellegi varvaste peal väga ei tallu, siis on see puhas rõõm kõigile. Oma ligi 3 aastasele blogimiskogemusele ei ole mina veel saanud mitte ühtegi negatiivset kommentaari.

Peale selle tahtsin veel ühest teisest asjast rääkida….

Eile ajakirja Pere ja Kodu lugedes jäi silma intervjuust Karl Martin Sinijärvega üks lõik….ma kirjutan selle kohe siia üles… jutt on arvutitest ja seal veetmise ajast ….

Ühest küljest – väga paljud inimesed, kes muidu ennast üldse ei väljendaks, nüüd siiski teevad seda. On see tase mis ta on, aga vähemasti nad kirjutavad. Ja lõppude lõpuks – inimesed ju tahavad suhelda ja kui on selline võimalus, et sa ei pea ennast kuhugi kohale vedama selleks, et mingite tüüpidega rääkida, siis, jumal, las inimesed suhtlevad! Muidugi – nii nagu me keegi ei peaks mõistlikuks päevad otsa elavas esitluses lobiseda, nii ei ole mõistlik ka päevad otsa arvutis lobiseda. Siin ei ole vahet millise meediumi vahendusel sa lobised. Kui see loraks läheb, siis on ta lihtsalt lora ja kõik. Ega inimlik suhtlus sellepärast päriselt ära ei kao. Mina seal küll mingit erilist muret ei näe.

Vot nii! … Mina olen täiesti nõus…. võib-olla ma mõtlen kunagi ringi, kui mul lapsed sellisesse ikka jõuavad, et nina ka toast välja pista ei taha… aga praegu mulle meeldib !

Liisu sõbrad

(Henrdik, Liisu, Paula ja Samuel)

Ma natuke aega tagasi veel kurtsin, et Liisul pole üldse selliseid sõpru nagu Ketlinil kunagi oli. Nüüd aga võin uhkelt öelda, et on küll.

Kuskil aasta alguses leidsime seltskonnaga Kukupais, kuhu kuulusid Samueli ema ja Paula ema ja Hedriku ema, et sellest laulutunnist jääb meile väheks ja me hakkame teises kohas veel käima. Kui juba sama seltskonnaga 2 korda nädalas laulutunnis käia, siis saab ka näiteks Samueli emast Nele ja Paula ning Hedriku emast Külli ja Maarja ning varsti küsitakse teise laulutnni lõpus, aga mis te homme teete.

Niimoodi me olemegi kohtunud peale esmaspäeva ja teisipäeva ka mõnikord kolmapäeval või reedel. Laulutnnis saame veel kõigele lisaks pahandada, et emad tulevad siia jututama, mitte lapsega tegelma ;)… aga me ei lase ennast häirida :)

Juttu on ju palju ja nii näiteks käisime ükskord hommikul kell 10 Külli sünnipäeval. Homme näiteks on plaan minna loomaaeda ja järgmine esmaspäev nukuteatrisse :)

Kusjuures sõbrad saavad omavahel hästi läbi. Täna näiteks mängisid Paula ja Liisu pool hommikut koos ja ei olnud mingit kisa ega kära….

Ühesõnaga mis ma tahtsin öelda…. et tore et Liisul on omad sõbrad ja ta nende üle rõõmu tunneb!

Uus kere

Juba eelmisest suvest alates unistan ma uuest kerest…. mitte endale, vaid oma objektiividele :)

Aga uus kere on kallis ja niisama tühja teda osta kah meie pere finantskomisjon ei luba :). Nii siis tegin endaga lepingu, et kui mul on piisav arv töid koos, siis ma laenan oma ema käest raha ja ostan uue kere :)

Nii kui viimane jah sõna tuli, esitasin ma oma tellimuse internetti ja täna tõi üks noormees mu uue kere mulle otse koju kätte.

Aga ei ole midagi, et ostad ainult kere. Kerest ei piisa. Tuleb osta ka uued akud ja mälu on ka nagu vähe.

Ma just eile mõtlesin, et kui kunagi ammu, ligi kümme aastat tagasi, me omale esimese digiseebika ostsime, siis saime fotokaga ka mälukaardi kaasa. See kaart oli täpselt nii suur, et praegu ma oma uue kerega saaks sellele teha 2 pilti :)

Ja ma mäletan, et siis arutasine, et kas võtame 1GB-se kaardi või piisab poolest kah. Täna ma mõtlen et mitu 4GB-st kaarti mul vaja on ja kas nendest mis mul on, piisab või on veel paar tükki juurde vaja :)

Peale uue kere tuli ka arvutile mälu osta. Esimese hooga ostsin 5 korda rohkem kui mul praegu on… ja juba on hirm, et ei tea kas sellest jätkub… räägitakse, et ei jätku :)

Ja siis muleks vaja veel seda ja seda ja seda ka…..uhh ma ütlen… õnnis oli ikka see teadmatus :)

Kuidas ma stuudiosse sattusin

(teise pere lapsed)

Juba päris tükk aega olen ma sellest unistanud. Kursus ammu läbitud ja ikka rohkem kui kaks korda ;) stuudios pere või sõpradega poosetamas käidud. Paar korda ka assisteerinud, aga see ei ole ikka see sama kui ise pilti teha.

Nii siis sattusin ükskord jälle sõbranna fotograafiga jututama ja ma rääkisin, kuidas ma ühte kõhutitat pildile tahaks saada, aga ootame ilusamat ilma. Tähtaeg muudkui läheneb, aga väljas on külm ja tuul puhub.

Ütles siis tema, et marss kohe homme stuudiosse, muidu jääbki pilt tegema. Vot sellist kutset ei tahtnud kõrvust mööda lasta ja niimoodi kõpsti me järgmisel hommikul ka kohal olime. Teise pere võtsime ka kaasa, sest minu sünnipäevakingitus oli lubadus teda esimesena stuudios pildistada.

Seda mida ma seal tahtsin teha, oskasin öelda ainult oma pildi peal olemise kogemusest ja seda mida ma kindlasti ei taha, seda teadsin teiste piltidest.

Aga no kui sul proff kõrval seisab, siis pole nagu midagi karta. Kontrollib ja suunab ja aitab ja soovitab täpselt nii nagu mulle meeldis.

Ühesõnaga aeg läks lennates ja mina olin väga rahul ja ma usun et modellid ka :)

Aga nagu see on, et süües kasvab isu, tuli toredat üritust korrata. Paar päeva hiljem korjasin Liisu sõbrad ja ühe 5 päevase peika kah kaasa…. ja jälle olime stuudios.

Selle paari tunniga suutsin teha 1000 pilti ja sain pääsme klubisse ;)… kodus lõppes see sellega, et järgmine telefonikõne oli itimehele… aga see on teine jutt :)

Kui esimene kord läksin ma nagu tööle, siis teinekord läksime koos Liisuga. Ma algul küll natuke kartsin seda, et pärast ripub mul käe otsas ja lase midagi teha. Aga ei …. tema oli meil nagu supermodell, kui oli vaja kellegi peal valgust kontrollida tõstsin lihtsalt tema istuma… ja pidas pika päeva ilusti vastu.

Ühesõnaga…. superkogemus ja seda kõike tänud Dianale, kelleta ma nüüd enam elada ei saa, sest mul on nüüd tekkinud uued 100 küsimust, mis kohe vastust nõuavad :)

Eks ma nüüd vaikselt eputan kah, kui oma töödega järje peale jõuan :)….

(Liisu sõbrannaga)

Plaan B

Minu üle-eelmisel postitusel on omad mõjud olnud :)))

1. Eilse päeva külastatavus tegi uue rekordi 993 külalist :)… vot kui palju kinnisvara huvilisi meil on :). Kõik meie naabrid teavad, et maja müügis on. Tegelt ma usun, et mitte mu blogi vaid ikka tänu kinnsivara portaalidele.  Mis muidugi ei tähenda kaugeltki seda, et meil telefon punane või järjekord ukse taga oleks :)

2. Mina olen küll saanud päris mitu telefonikõne nii, et esimese lausena kõlab hüüe – kas te olete hulluks läinud… miks??????… edasi läheb jutt nii – siis me ei kohtu ju enam üldse, millal me teid siis näeme…. jne… jne…

Südame teeb soojaks kui näed kui palju sõpru sul siin ümberringi on ja et neil võib päriselt ka kahju olla :)

3. See plaan A on meil küll ammu juba välja mõledud, aga ega meie nõmme elu ei ole sellepärast hold’i peale pandud.

Ja sellest ma tahtsingi kirjutada…….

Kunagi kui me omale diivani ostsime, saime teada, mis tähendab teleka ees diivanil vedeleda. Diivani plussiks oli nahk, mis väga edukalt lastega koostööd teeb, miinuseks osutus aga asukoht.

Noh mitte otseses mõttes, aga kaudses ja laste mõttes. Diivani taga oli tühjus ja tühjus lõppes kivipõrandaga. Ja liiga tihti kuulsin ma ennast kangeks ehmatades karjumas – ei tohi seal niimoodi turnida!

Teiseks oli diivani ees meil söögilaud, mis muidugi oli (näete jah minevikus) väga mõnus ja mugav, aga kõrgus oli täpselt selline, et Keit sinna iga natukes aja tagant pea ära lõi.

Nii ma siis istusin jälle maha mõtlesin ja mõtlesin ja siis mõtlesin jälle, kuni välja mõtlesin. Idee tuli ka Kallele maha müüa ja ütleks, et õnnestunult. Nüüd on meil projekt poole peal.

Köök tuleb peaaegu täitsa uus. Kui kunagi aastaid tagasi tegime köögi meile kahele, siis nüüd on meil suur pere, kes ise tahab külmiku kallal käia ja ka seal midagi leida. Kui enne piisas kahest taldrikust, siis nüüd on juba 4 vaja ;)

Kui algul arvasime, et meile väiksest saarekest lisapinnana piisab, siis mõtteid said lendu ja tuli välja, et tellimus kasvas saarest suuremaks ja peaks lõppema kõigi köögi kapisuste vahetuse ja trepi ümber ehitusega :)

Nüüd on meil saar kohal ja ma käin igapäev sahtleid lahti-kinni lükkamas ja valget tööpinda pühkimas. Kuna vana osa on vana, siis ei lähe need kaks küll omavahel kokku ja silmale nats harjumatu – näen ma puude taga metsa :)

Isegi Keit, kes küll esimese hooga sõrmed sahtli vahele lükkas, käib mul seltsis shalteid lükkamas.

Aga kui me peaks maja maha müüma, siis me ostja soovil võtame oma saare uude koju kaasa ja lükkame seal edasi ;)

Peale selle, et mul kõik asjad sinna juba ära mahtusid ja ruumi ülegi jäi, on mul 2 meetrit tühja tööpinda. Peale selle sain ma nüüd oma unistuste “aknalaua” . Sinna tööpinna otsa peale, mis on aknale nii lähedal saan ma nüüd oma väikese ürdipeenra panna…. nii mõnus. Laiutad ja teed süüa ja naksad potist basiilikut peale….

Nii et…. me nüüd müüme oma maja nii kaua, kui keegi meie väljavalitud unistuse ära ostab ja kui meie maja on siis veel meil alles, siis ma saan oma siinsete unistustega edasi minna….. ja oi küll mul neid siin veel on…

* lastetuba, mis juba ammu ootab tegemist

* paar kappi ja karderoob said Althea Turnerist innustust

* tahaks oma töökoha kabinetti kolida, mis praegu seisab kasutamata, aga on ütlemata mõnus tuba

* praegune töökoht, mis koosneb hiiglasuurest lauast, kus ma kunagi plaanisin õmblema hakata, ei ole kuidagi kasutust leidnud ja ootab uut ideed ja Kallele maha müümist.

* ja muidugi suur tuba, koos uue sööginurga ja trepi ja kapilahendusega ning köök.

* välisuks, mis kunagi ehituse alguses sai ajutiselt ostetud, nõuad väga häälekalt enda välja vahetust. Ja juba on ka uks idee ja pakkumise saanud :)

* kui nüüd veel silm kinni pigistada, siis me lõhume veel ühe akna kah seina sisse…..

Nii et unistusi jätkub mul igale poole :)))

Kuidas ma oma sõnu söön….

Kuigi ma paar postitust tagasi lubasin mitte osa võtta, siis nüüd söön ma kahjuks oma sõnu :)

Ükspäev lihtsalt juhtus üks imeline pilt aparaati ja pisikese järelemõtlemise ja modelli ;) nõusoleku järel, saigi pilt võistlusele saadetud.

Ma nüüd seda pilti praegu siia üles riputada ei saa, sest ei taha kuidagi kedagi mõjutada, aga vihjeks võin nii palju öelda, et hetkel on see pilt siin võistlustööde P-kategoorias esimesel lehel :)

Nüüd kus ma juba juba pool kätt terve käe olen pildistamisse ära andnud ja kohe homme omale “uue kere” saan, avastasin (üllatus, üllatus), et mul tuleb veel palju raha fotopoodi jätta :)

Nii, et kes tahab võib mulle pöialt hoida :)))

uued unistused….

(Selle puuga rabame me hetkel oma külalisi ;)

Mitte, et meile meie kodu ei meeldiks, aga meil on olnud üks väike unistus juba mitu aastat. Nüüd kus me oleme sellele unistusele leidnud ka ühe pidepunkti, tuleb meil oma Nõmme kodust loobuda.

Ma oleme küll enne ka uut kodu seal teises linnas piilunud, aga alati olen hommikuks ümber mõelnud. Nii mõnus on ikka see meie Nõmme kodu. Täpselt nii väike, et keegi maja peale ära ei kaoks ja täpset nii suur, et igaühel ruumi oleks. Aed on maja ümber täpselt nii suur, et muru niitmine võtab 15 minutit, aga on koht kuhu ennast tahtmise juures pikali visata. Lillede ja muidu õitsvate põõsastega olen ma siin alati eputanud :). Lastel on liivakast, kiik ja koht kuhu mängumaja peaks tulema ;).

Sõstrapõõsad, vaarikad, ploomid ja õunad on need, mis meie aeda veel mahuvad ja pisikese jalutuskäigu kaugusel on turg, kust suvel on väga mõnus maasikaid toomas käia.

Ma oma kuulutuse panime siia ja sinna teise kohta ka üles ;)

Aga kui keegi teab kedagi, kes teab kedagi, kelle unistuseks on üks mõnus pisike kodu Nõmmel, siis teate küll mis teha :)

Ahjaaa…. meil on ka siin ühele kolme  aastasele lasteaia koht olemas :)…. Päris hea müügiargument :))))

Siis kui kirsipuud õitsevad…

Ükspäev ma siis tegin majas pilte ;)…. sinna kuulutuste lehele sobisid teistpidi pildid paremini, aga mina näen portreepidi ilusamalt ;)

teise korruse rõduga lastetuba. Vanasti oli see meie magamistuba, aga kui lapsed suure toa oma mänguasjadega vallutasid, siis andsime meie alla ja nemad said meie magamistoa, mis on kõige ruuem, endale :). Meie magamistuba on kõige väiksem majas…

teise korruse vannituba. Minu lemmik, kus isegi mina võiks rahulikult raamatut lugeda ;)

Kalle töötuba. Kui Kallel oleks aega kodus tööd teha ;), siis ta seal ka teeks. Aga tegelikkus on see, et see tuba on ehe näide sellest, kui palju/vähe tegelikult meil ruumi vaja on, sest see tuba seisab enamus aja meil tühjalt :)

Eks ma olen siin oma kodu näidand veel ja veel…. :)))… nii et paljudel minu blogisõpradel meile esimest korda külla jõudes on tunne, et nad on siin juba käinud :)

Uute unistuste juurde ;)

Kes on Aleks Lepik?

Ükspäev tuli Kalle koju ja teatas ukselt uhke näoga – tead ma olen mõrvar ja varas. Ma täpselt ei tea mitu inimest ma maha olen löönud, aga Toomas Kralli ma tapan ära ja Komissaarovile lasen kuuli kõhtu.

Esimene mõte oli mul, et nüüd on ära pööranud, teine mõte oli, et algus läks kaotsi ja jutt käib unenäost, aga oli hoopis kolmas.

Just sellel reedel mis nüüd tuleb näidatakse Kelgukoertes seda osa, kus Aleksit taga aetakse ja mis parata, ka maha lüüakse.

Ükspäev käis ta siin meil võttel, kus võetui üles stseeni – Aleks laibakotis.

Elu on lahe, kui elus ka selliseid tegusid ette tuleb – üks päv ontlik usutudeng, järgmine päev mõrvar laibakotis :)

See ei ole meie pereisal esimene kord televiisoris pättust teha. Ükskord on ta näiteks Ketlini suurele sõbrale Tomile lastesaatest, kes ei olnud küll selles filmis Tomi moodi punaste juustega, peksa andnud. Õnneks oskas Ketin ainult rõõmustada, et issi ja Tom on televiisoris ja nende rüselus jäi kahe silma vahele.

Päris elus aga, mis jääb küll antud teemast kõrvale, aga mille põhjal on kerge valesid järeldusi teha, juhtus selline asi. Pühapäeva õhtul võrkkiiges suurt hoogu nõudes käis kiik tagurpidi ja Kalle püüdis Ketlinit õhulennult haarata. Õnnetuseks sai Ketlin silma alla paar kriipsu. See aga andis meie väikesel näitleja hakatisel võimaluse draamatilise näoga kõigile teata – näe issi tegi mulle haiget.

Oi ma nüüd loodan, et kõik said mu erinevatest seltustest ikka õigesti aru. Vastupidine oleks minu puhul muidugi tavaline asi :))))

Igaljuhul, kes tahab näha milline meie Kalle ei ole, siis reedel näidatakse seda :))))

Päeva veetes….

 

See koduprenaise elu juba on selline, et hommikul ärkad üles ja vaatad üle mis tujus teised on ja siis otsustad mis teha :). Ükskõik mis plaane sa ka eelmisel päeval teha ka ei või, samal päeval võivad need kõik vastu taevast lennata ja tuleb täitsa otsast peale mõelda.

Niimoodi siis lepivadki emad-koduperenaised niimoodi kokku, et hommikul helistame ja vaatame.

Eelmise kolmapäeva hommikul oli meil siis telefon punane, nagu oleks tegu tõsiste börsihaidega. Kes, mis, kas, mis kell…. ja ok, ma helistan kohe tagasi, uurin ja siis ütlen…

Nimelt oli meil plaan selline – võtta kaasa fotokas,  Keit ja sõbranna Merle, kes pidi juba mitu päeva tagasi sünnitama ja teha tema kõhust üks ilus pilt. Merlega koos tuli tema poeg Villem. Selleks, et mina saaks Merle kõhust pilti teha, oli meil vaja kedagi kes peegeldaks ja kedagi, kes vaataks lapsi. Merle kutsus kaasa oma sõbranna Kassi, koos väikese Mattiasega ja mina oma sõbranna Ingridi koos Arturiga.

Nüüd oli meil kõik vajaminevad ametikohad täidetud ja sai kokkulepitud kohaks Vabaõhumuuseum ja kell 11.30.

Niimoodi me siis jalutasime mööda muuseumi ja tegime ilusates kohtades pilte. Igal ühel oli koguaeg oma ülesanne täita. Kusjuures poseerimine oli nendest kõige raskem :))))

Tegemist oli väga paindliku töökollektiiviga sest vahepeal pidi peegeldaja ka last samal ajal süles hoidma ja lapsehoidja poseerija särava naeratuse välja meelitamiseks nagu konn hüppama, samal ajal kui vabad lapsed nelja ilmakaare poole jooksid. 

Lisaks käis meil pidevalt järel mees muruniidukiga, kes kõik ilusad võililled maha niitis :). Lastel nagu alati oli põhitegevuseks söömine, nii et algul oli neid raske üldseilma saiata/küpsiset pildile saada. Aga see käib asja juurde. Lapsed pidasid superhästi vastu ja isegi juba 2 tundi pärast ametlikku uneaega lasid pooled nagu duracelli jänesed mööda muuseumi kohvikut ringi  – poisid teevad nalja!- oli Arturi põhi hüüe kui ta Villemit varrukast sikutades mööda põrandaid roomata tahtis. Liisu kui viisakas tütarlaps istus naistega laua taga ja väike Mattias juba magas :)

Ilus päev oli…. ja tänaseks on see tubli poiss sealt kõhust ka välja tulnud! Palju õnne talle ja emale!   

Kuidas ma osa ei võta :)

Ma ei ea ühtegi inimest, kellele hirmsast meeldiks kaotada :). Kõige parem ja lihtsam viis mitte kaotada, on mitte osa võtta.

Juba mitu päeva olen ma keerutanud peas mõtet portreefoto võistlusest . Võtta osa või mitte võtta osa. Vaatasin siis oma pildi hunniku läbi ja leidsin, et ma nagunii ei võida :)))) ja otsustasin mitte kaotada :)

Ei ole kuidagi eelmise aasta jooksul mulle nii lahedaid emotsioone silma ette jäänud, et vot see on see, mida tahaks teistega jagada. Enamus minu jaoks armsaid pilte on minu enda lastest ja lähevad mulle ikka palju kordi rohkem korda, kui kellegile teisele :).

See on mul üks lemmikpilte. Keegi peale minu ju ei tea, et oma vanuse kohta on ta täiesti ebaharilikus poosis. Ma mäletan, et kui ma teda niimoodi nägin, siis ma karjusin, ise trepist üles fotoka järele joostes- ära liiguta!!!! Samas on ta juba nii vana, et sai aru ja ei liigutanud. Aga mitte ka veel nii vana, et selle peale edvistama ja keerutama hakata :). No ja minu lemmikust aknavalgusest ei hakka ma üldse rääkimagi.

Aga seda kõike teised ei tea :))))