Katre

Nii palju kui meie perel on olnud vaja lapsi hoida, on seda alati teinud minu ema. Ta teeb küll seda minu arvates hea meelega, aga kuna minu tüdrukud ei ole mitte ainukesed tema lapselapsed, siis on tal ikka järjekord ukse taga. Ma usun, et kui ta tahaks ühe õhtu veeta nii, et ta ühtegi põngerjat ei näeks, siis tuleb tal kas väga hilja või üldse mitte koju minna :). Mitte et me nüüd vendadega nädalas iga õhtu nende juurde lapsi tassiks, aga osa lapselapsed lihtsalt elavad ühe trepi kaugusel :)

See oli siis nüüd sissejuhatus :). Ükspäev ma siis mõtlesin, et üks lapsehoidja sobiks meile väga hästi. Just selline noor, kes lastele meeldib ja nendega hea sõber oleks. Meie saaks siis Kallega näiteks kahekesi kinno või kohvikusse minna. Ja kui Kallel väga palju tööd on, siis mina koos sõbrannadega näiteks :). Minu vaba hetk, kus ma ei pea ühegil lapsel silma peal hoidma….ja suvel on vaja natuke tööd ka teha jne.

Ühtegi sugulast meil pole. Ühtegi ilma lasteta sõbrannat-tuttavat kah mitte, kellel endal ülitihedat seltsielu poleks. Millegi pärast oli mul aga tunne, et ma päris võõrast inimest ei julge nagu võtta. Kui ma siis edasi mõtlesin, mõtlesin välja, et äkki läheks ja küsiks Ketlini kasvataja käest. Üks kasvataja seal alati naeratas rõõmsalt ja kiitis Ketlinit, kui ma tema kohta küsisin ja tema sobiks väga hästi ju :)

Ohh ma ei saanud sellel öösel magadagi, kui ma selle välja olin mõelnud :)…Järgmine päev võtsin siis ennast kokku ja läksin lasteaeda küsima. Ja väga hea meelega oli vastus :). Vot nii lihtsalt läkski.

Esimene kord me siis natuke tutvusime ja esimest korda Katrega koju jäädes, ma ikka muretsesin terve selle aja kui ma ära olin. Koju tulles aga leidsin rõõmsalt mängivad lapsed eest. Kui Katre juba kolmandat korda tuli, sis jooksis Keit kohe palli otsides tema juurde ja Ketlin karjus vetsust – ma olen siin, tule siia :).

Meile lehvitati rõõmsalt tadaaadaaa ja sama rõõmsad olid nad ka tagasi tulles.

Kui Ketlini pärast ma üldse ei muretsenud, sest tema veedab vaata et rohkemgi aega koos Katrega kui mina, küll aga Keidi pärast. Kui nii väikest last veel hästi ei tunne ja temast aru ei saa, siis on raske ka tema soove rahuldada, aga Keidi tavaline soov on midagi süüa saada ja piisab külmutukapi ukse lahti tegemisest :) ja nüüd saavad nad juba hästi hakkama.

Ühesõnaga on mul hea meel, et me Katre leidsime ja hoiame teda siis ilusti :)

Keit Liis aasta ja kuud peale

Kui eelmine aasta sai ikka iga kuu tublid saavutused kirja pandud, siis nüüd kasvab ta täiesti ilma vahemärkusteta, sest nüüd on mul ju hea mälu ja kõik jääb meelde…aga noh tegeltikult ei jää midagi meelde ja ma nüüd panen vahelduseks midagi kirja ka.

Nagu juuresolevalt pildilt näha on, napib “meil” hambaid. Nii et umbes 17 kuu vanuselt on tal neid neli ja mitte üks gramm rohkem… võrdluseks olgu öeldud, et Ketlinil oli siis juba 5 hammast :)

Aga hammaste puudumine ei takista tal söömist. Süüa talle meeldib. Mõnikord võib aidata, mõnikord peab ja mõnikord ei tohi. Mõnikord tahab ta ka lusika ise sahtlist võtta, kuigi ta sahtlini ei ulatu. Klaasist joob ise, aga samas lubab ennast vabalt ka joota ;)

Üks naine ;) ei saa ka üle ega ümber riietumisest. Sokke ja pükse üritab ise sättida. Ühte varrukatpidi saab ka muud asjad selga, nii et harjutamine käib. Mütsid paneb ka pähe ja kindad kisub käest ära :)

Magamisega on nii, et õhtuti läheb juba kell 11 magama… niheleb natuke ja jääb minu kisus magama, ükskõik kus pimedas toas ma ka siis ei pikutaks. Öösiti üles ei ärka, aga sobivamat kohta käib ikka mitu korda otsimas. Enamus aja magab risti voodis, minu õnneks peaga minu poole ;)

Päeval magab kah tunde :)) ja jääb kiirelt ja vaikselt. Autost vankrisse tõstmine ei ole mingi probleem. Kui üles ärkab, siis natuke aega tagasi hüüdis ta veel emme… viimasel ajal tõuseb lihtsalt vankris istuma ja vahib ringi.

Sõnadega on nii, et aru saab ja kordab järele, aga kasutuses on vist mingi kümme …. emme, anna, pai, nämm-nämm, õue, aitähh, tita, pall, k(a)sss, ei taha. Samas jutustab ta vahel ilmekate lausetega midagi.

Tema lemmikud oleme meie Ketliniga ja noh issi ka (Kallele ja Ketlinile ütleb ka emme). Ketliniga kallistab ja musitab ja käib tal järel ja teeb kõik mis Ketlin eeski. Samas on ta suht kange ja ei taha teha seda, mida Ketlin käsib. Kui keegi midagi ta käest ära kiskuma hakkab, siis hüüab anna ja vaatab minu otsa ega lase lahti. Ise kiskuma minnes on sama, aga sellest ta hakab juba aru saama, et Ketliniga võideldes jääb tema alla ja minu otsa vahtimisest ei piisa :)

Üldse meeldivad talle kõik inimesed ja mida rohkem neid on, seda lõbusam. Kui ta üksi on, sis ta kõige pareme meelega istub minu süles või lamab mul kõhu peal. Oma pead käib ta minu peale toetamas ikka päris tihti :)

Ühesõnaga on ta üks lõbus kaaslane, kellega võib luurele minna :) 

minu kompott :)

Sissejuhatus on tehtud siin

Ütleks nii, et ei paranenud see maitse neil kuidagi ja mingi hetk tõin suure vanni kohale ja korjasin kõik ploomid vanni, eesmärgiga teha neist kompott. Ma polnud küll elu sees kompotti teinud, aga kui raske see siis ikka saab olla. Igaks juhuks läksin seda siiski ema juurde tegema. Tema on küll kompotti teinud :)

Kõige pealt tuli kivid välja korjata. Kui ma algul mässasin küll kõiikide ploomidega, siis natuke aja pärast tekkis juba uus kauss, kuhu läksid moosiploomid ;).

Ploomid kividest eemaldatud ladusin need purki. Kui purgid täis said, siis tuli teha siirup. Kuigi ma väga lootsin, et nii lihtsalt pääsebki, oli ema natuke skeptilisem ja arvas, et päris külmad ploomid sooja siirupiga külle ei lähe. Et ikkagi peaks ploomid ise ka kuumaks saama. 

Mina siis tuhnisn internetis ja sain nii palju targemaks, et ei pea ikka hakkama terveid purke kuumutama, vaid piisab ainult kuumadest ploomidest. Ploomid siis uuesti purgist välja potti ja nii kui ähvardas keema hakata, siis ruttu purki tagasi, kaas peale ja teki alla peitu.

Ja nii nad jäid :). Seisid ja seisid seal ja ootasid oma aega. Mina oli ikka veel skeptiline, et kui ikka ploom oli vastik, siis äkki on kompott samasugune…. kuni…..

Ükskord ema ikka surus mulle 2 purki kaasa ja ma ütlen ausalt ma esimese purgi sõin üksinda ära…. enne kui teise kallale asusin ikka hüüdsin üle maja, et ega keegi ei taha ja sama kiirelt läks ka järgmine purk.

Nüüd ma vaikselt käin ja toona neid purke sealt ja muudkui söön…. vahel pakun teistele ka… aga mitte alati.

Hea et meil aias ka selline kompoti puu on :)))