Maakodu

Ma juba mõtlesin, et ma pean ära rääkima kogu loo algusest peale, aga näe… on olemas selline asi nagu search ja sealt ma leidsin, et ma olen juba sissejuhatuse ära teinud ;)… näed siin

Siis ma olen veel ükskord kirjutanud… näed siin

Kuna aga edasi läks asi “käest ära”, siis ma vahepeal olen täitsa vait olnud selle koha pealt :)

Aga mis siis juhtus…

Meie suure aida ja jõe vahel on üks ilus punane maja. Elasid seal inimesed sees ja ise rääkisid, et nad elavad mõisas :). Sõna mõis on midagi sellist, mille puhul Kallel kohe kelluke peas helisema hakkab ja juba oligi ta välja uurinud, et näe ongi mingi väike karjamõis, kus üks arst kunagi elas ja kuidas tal isegi Koidula külas oli käinud. Mõeldud tehtud, see maja vaja ära osta.

Otsis siis omaniku üles, kes oli lahkelt nõus selle tellisevabriku töölishoone maha müüma. Ise veel hoiatas, et seal on elanikud sees, kellel aga mingit lepiingut ei ole. Lahkelt pakkus ta veel võilevia hinna eest kõrval asuvat palkmaja. Nüüd läks kaubaks ka see maja ja Kalle sai juba päris pika ringi oma valduste ümber jalutades.

Üleval pildi peal siis punane maja on mõisamaja ja palkmaja on see, mis on palkidest ;)

Edasi ma ei tea kuidas täpselt, aga mingi hetk oli ära ostetud ka natuke maad eeal olev meierei ja plaan osta ära üle tee olev hall maja.

Hall maja oli aga juba arvestatava hinnaga ja siin hakkasin ma juba protestima. Aga Kalle  juba unistas kuidas tema tuleb Tallinnast ära maale elama ja hakkab seal oma koolitus.tervise.puhke ja ma ei tea mis veel kõik küla pidama.

Hall maja, aga oli sellises korras, kus sai täitsa vabalt elama hakata. Kalle vanemad koliti siis halli majja ja mulle lohutuseks-lepituseks lubati pool maja meie perele sisustada.

Nüüd siis käib meil vaikselt “külaarendus”, mis meie perele omasena ühes äärmusest teise kõigub. Mina ei ole veel kaugeltki seal maal, et ma sinna kunagigi elama tahaks minna ja ka Kalle vahepeal mõtleb, et teeks hoopis nii või teeks hoopis naa…

Ja et nüüd veel lõpuni aus olla, siis naaber külas on meil ka veel üks maja, kuhu siis punase maja elanikud kolitud said, no need, kes tahtsid, aga selle ostust julges Kalle alles mitu kuud hiljem mulle rääkida. Vot nii kuri naine olen :). Ja mingi suur põllumaa ka, kus lambad tulevad ;)

Ja kõige selle kõrvalt jätkub meil veel aega unistada omaleuuest kodust ;)….kuskil hoopis mujal ;) …. ja hoopis teistsugusest ;)…..

Ohhh… ja nüüd ma siis saan vahepeal halli maja prjektidest kirjutada ;)…

Ahh jaaa…. ma tegin Kallele ka blogi ;)….. näed siin  

trepp

Kui mul oleks valida, kas ühekordne või kahekordne maja, siis ma valiks ühekordse. Ja ma usun, et kõik kellel on trepp ja lapsed saavad aru, millest ma räägin. Alati on ju nii, et kui ma olen alla jõudnud, siis tuleb meelde, et see üks hädavajalik asi jäi ikka üles. Või siis  kui oled üles selle asja järele jõudnud, läheb meelest ära, et mis see oli ja muud ei jää üle, kui minna alla meeldetuletama :).

Ja see on veel see kõige väiksem probleem ju. Väike trenn kulub ju ikka ära. Hoopis teine asi on siis, kui sul on lapsed. Kõige pealt enda omad. Ei oska nad ise väiksena üles ega ka alla ja kui oskavad, siis on see nii hirmus vaadata, et kuuled enast juba sajandat korda karjumas – trepi peal ei mängita.

Silme ees jookevad pea igast fimist nähtud kaadrid, kuidas inimene trepist alla veereb ja sinna siis liikumatult lamama jääb.

Ja oleks siis, et lapsed ainult häda pärast trepist käiks. Mida väiksem laps, seda lemmikum mänguasi see on. Seisa ja turva siis teda ja kui üles ei lasta, siis vingub seal trepi all ja viskab demonstratiivselt kõhuli.

Õnneks on mul alalhoidlikud tüdrukud kes väga uljalt ei roni ja ketlini käimistel ma eriti silma enam peal ei hoia. Nüüd siis meil Liisu harjutab.  Algul pidi vaikselt piiluma, et kuidas ta üles läheb, sest kui selja tagant vaadata, siis hakkas ta seal trepi peal keerutama… ja teate küll see pilt tuli jälle silme ette.

Nii siis hoidsin hinge kinni ja piilusin tasakesi nurga tagant .

Kuni eilseni ei julgenud ta aga õnneks alla tulla. Kui ta üleval mängimas käis, siis alati hüüdis kui alla tahtis tulla. Aga inimene areneb ju… ja eile üritaski siis alla tulla. Tuleb küll ilusti jalad pepu ees aga peab millegi pärast ühel igal astmel korraga käed ja jalad maha panema, mis silmaga vaadata tundub suht othlik. Aga kui teda puutuma minna, siis on ta valmis protestiks kohe sinna trepiastmele  kõhuli viskuma, arvestamata seda, et ta sinna ei mahu. Mul aga jookseb jälle see filmlilint silme ees ja tuleb tal rahus lasta tulla nii nagu tema tahab.

Minu arust on meil veel küllatki lapsesõbralik trepp :). Läbi ei näe ja üleääre kukkuda ei saa. Kukkumisteekonda lühendab veel pööre kah :). Käsipuud küll kahjuks pole, aga ei tea ka kui palju see nüüd päästaks :)…. samas ei ole siit veel kunagi keegi kukkunudki ;)…. ainult filmis kukutakse ju..

Nii kaua, aga teen mina trepijooksuga trenni ja unistan ühekordsest majast ;)…. Samas, ma juba ükspäev harjutasin seda hüüdu – marss üles oma tuppa ja mängige seal. Mõjus küll ja peaaegu tund aega oli all imelist vaikust :)

Lemmiktegevus ka külas olles ;) 

kunstiinimene

 

Ma veel päris kindel ei ole, milles see meie Ketlin geenius on, nii et äkki on ta suur kunstnik. Päris pisikesena käisime me loovustunnis, kusta küll plätserdas aga käsi eriti mustaks teha ei tahtnud. Siis oli meil suures toas pool tapeedirulli seinale kleebitud. Vale pool peal, et laps saaks joonistada nii palju kui tahab.

Siis vahepeal oli tal periood, kus ta joonistas ainult inimesi. Sellest olen ma siin kirjutanud…näed siin Inimesi joonistab ta siiamaani, aga sellel lisaks on tal tekkinud uued huvid. Värvid. Iga päev peale lasteaeda on tal vaja veel kodus ka värvida. Guashidega ikka. Valib endale sobivad pintslid, nagu ma olen aru saanud, siis kõik ei sobi. Minu eeskujul joonistab ta pliiatsiga midagi ette ja siis värvib selle ära :) – noh viisakalt öeldes ;)

Ja ta ei joonista ühte pilti… ikka mitu. Eile joonistas näiteks 4 pilti ainult musta värviga. Ma natuke kobisesin, et võiks muud värvi ka olla. Siis otsis mulle kuskilt raamatust mustade ratasega rongi pildi ja ütles et näe, siin on ka mustaga joonistatud ;)

Peale joonistamise voolib ta. Iga päev (no ma ei saa öelda, iga, aga enamus) kui ma talle lasteaeda järgi lähen, leian ma ta laua ääres voolimas. Mind saadetakse siis kapi juurde ootama, et tal on pooleli. Ja kodus tuleb jätkata. Väga hea, et on olemas sellised volimismassid, mis pärast mötserdamist saab jälle topsi tagasi panna ja teinekordki kasutada :). Ja niimoodi iga päev.

Ja nagu loomingulisele inimesele kohane, ei lähe Ketlin mitte kell 9 magama, sest muidu ta ei jõuaks ju igapäev pärast lasteaeda nii palju kunsti teha. Tema läheb mgama näiteks kell pool 12. Aga ma ütlen, et nii kaua kui on loomingut ja hommikul mingit vrinat, siis las käia ;)