Muidu pärast keegi ei usu :)

Kõik inimesed räägivad ilmast. Kõige pealt sellest mitu meetrit lund kellegil on ja siis sellest mitu kraadi sooja kohe homme tuleb :). Lahe, et meil selline asi ka ikka saabus, aga kui oleks selline hunnik mind mitu kuud järjest iga päev oodanud, siis ma küll ei oleks õnneliku näoga aknasta välja vahtimas praegu ;)

Munade pühad?

 

Mina olen kasvanud, nagu enamik veneajal sündinud eestlasi, kiriku vabalt. Mingil ajal küll räägiti ja ka käidi jõulude ajal kirikus, aga ei rohkem midagi.

Kooliajast mäletan seda, kuidas paralleelklassi tuli üks ilus poiss, kelle pärast pooled tüdrukud varsti jehoova tunnistajad olid, aga ikka jäi asi kaugeks.

Kui ma Kallega tuttavaks sain, siis ma mäletan kuidas ma teda enne jõule ikka meile siia üle tee kirikusse viisin. Kuna meil siin oli sellel ajal üks ss susistav vana kirikuõpetaja, keda oli ja on raske jälgida, siis meiesugustel noortel oli oma ajaga muudki teha.

Aga kõik tuleb vaikselt ja tasakesi. Nüüd kui Kalle õpib usuteadusteinstituudis oleme kasvanud peaaaegu igal pühapäeval kirikus käivaks pereks. Kalle isegi aitab jõudumööda pühapäevakoolis ja mina teen kirikus(t) pilti kui vaja on.

See siis sissejuhatuseks sellele, et alles nüüd saan ma aru, mis pühad need nüüd siis on. Ja mis tähendus on nende pühade erinevatel päevadel. Naljakas asja juures on aga see, et tegelikult enamus inimesi ei tea seda ja isegi kui teaks ei oska nad selle teadmisega midagi peale hakata. Iseasi, kas nad isegi peaks.

Meil ei ole just palju lisapuhkepäevi aastas ja iga vaba päeva võetakse kui rõõmupäeva. Ja miks ei võiks. Mis siis, et keegi sellel päeval, ütleme viisakalt, suri. Paljud, kes surevad, tahavad, et teised ei laseks sellepärast oma meelt norgu. Järelikult ongi näiteks reede see päeva kus sa saad olla koos perega ja tunda perest rõõmu ;)

Lastele on aga hoopis muud asjad tähtsad. Ketlin käis juba mitu päeva nurumas, et millal me mune hakkame värvima. Liisu jälle käis igapäev murupeal tibudele pai tegemas.

Minade värvimine käis meil väga kiirelt. Ühed kõige koledamad Liisu sukapüksid ette võtta. Munadele lõng suures hunnikus ümber siduda ja sukapüksi säärde veeretada. Siis nad keesid ja pärast keemist panin lõngas munad toiduvärviga värvitud vette. Kokku võttis koos keemisega kogu asi 30 minutit :)

Kalle küll kobises, et nii ei tehta, et sibulakoortega tuleb värvida, kuna tal agaühtegi koort varutud ei olnud, siis tuli tal leppida pealtvaataja rolliga .

Värvisime mune ja kasvatasime muru ja ükskord tuleb siis lastel kah kõik jälle segamini keerata nagu tõde päkapikkudest ja jõuluvanast :)

PS: Ketlin sai ühe pühadekaardi. Lasi selle endale ette lugeda ja teatas siis: Ükskord kui Leena ja Maris (just täpselt nii ta ütles) meile külla tulevad, siis ma ütlen neile aitähh!

Kevad tuli

 

Täna hommikul kui ma olin juba varakult silmad lahti teinud ja aknast välja vaadanud, siis ei paistnud seda kevadet küll kuskilt. Aga super ilus talveilm oli küll. Tõime siis kuurist kelgu jälle välja ja hommikul kell 8 tegin Ketlinist pilti teel lasteaeda ;)

Tibud

 

Kui Ketlinil oli jõulupidu, siis pidi kõik lapsed minema lasteaeda loomakostüümis. Ketlin aga ei tahtnud minna ja ega ma peale ka ei surunud. Lasteaias selgus aga, et tema oli ainuke ilma kostüümita ja oli siis päris õnnetu olnud. Lahendati see asi nii, et anti Ketlinile päkapiku müts ja ta sai olla jõuluvana väike abiline. Sobis väga hästi!

Nüüd ilmus lasteaia uksele kuulutus, et toimub pidu ja lapsed tulgu jäneste või tibudena. Ketlin mõtles ja otsustas, et tema läheb tibuna. Kui tibu, siis tibu, aga seekord kindlasti kostüümis.

 Ja onjuu hea kui kuskil on kogutud kangast, millel silt küljes – äkki läheb kunagi vaja. Nüüd läkski. Leidsin just paraja suuruse kollast puuvillast kahjuks ilusti kortsuvat riiet. Kuigi ma mäletan, et ma aastaid tagasi omasin munadepühade kaunistusena ka kollast suleboad, ei õnnestunud seda enam üles leida. Aga üks õige tibu peab olema suline ju :)

Õnneks ei tule meie kaubanduses enam ükski püha kaupmehele üllatusena ja kollast suleriba oli poes olemas. Ma isegi võtsin lõike (oma harituse juures võiks ju vabalt otse kangal joonistada sellise lihtsa asja ;) ja õmblesingi Ketlinile tibu kleidi. Lõike joonistamisest kuni viimase pisteni läks vist 2 tundi. Ise olin rahul.

Hommikul läks siis Ketlin uhkelt, kleit riidepuu küljes rippumas, lasteaeda. Kappi ei tahtnud panna, vaid võttis kohe rühma kaasa.

Pidudele emasid ei lubatud, küll aga kiitis kasvataja kleiti, kui ma Ketlinile järgi läksin.

Miks nii palju ühest kleidist, aga see on Ketlini esimene lasteaia kostüüm ju!!… Läheb talle mälestuste kasti!…. noh juhul kui Keidil ei ole vaja tibu kostüümi ;)

Kuna meie supermodell (loe: Ketlin) ei olnud kohe nõus poseerima, vaid nõudis näha kehadublandi võtteid, pidi Keit kleidi enne selga panema :)

Linnaluba

 

Kolmapäeviti on mul linnaluba, siis on Kalle laste päralt ja mina võin teha terve päev seda, mis tahan… või siis pean :)

Eile hommikul käisin siis kõige pealt hambaarsti juures ja lasin hambad puhtaks pesta :). Ütleks et palju vastikum tegevus, kui hammaste parandamine, aga ma ei lasknud ennast sellest segada :)

Seejärel viisin oma pulmaalbumi pulmakorraldajatele, ostsin omale uue kaelakee (ma nimelt kavatsen nüüd ehteid kandma hakata ;) ja Ketlinile tibukleidi jaoks sulekee.

Kodus siis õmblesin Ketlinile esimese lasteaia-peo-kleidi. Ma ise nägin seda kleiti küll ainult riidepuul, sest nende lasteaias on peod ilma vanemateta, aga see on üks teine pikem jutt.  Aga ma ika proovin selle täna õhtul talle selga saada, et vähemalt kodune mälestus esimesest kleidist jääks :)

Edasi olin ma hea sõbranna, kes lubas õhtu kohvikus mööda saata. Seda ühte kohvikut ei ole üldse mitte lihtne välja valida, kui neid on nii palju ja kõik mille headus juba teada on, on ka kordi külastatud.

Tuhlasime siis kumbki oma internetis ja valisime kohti. Viimane ja kõige produktiivsem abimees oli meil nami-nami ja selle põhjal ka koht Nop. Sõbranna pakkus omalt poolt välja up-up´i ja mina da-da. Kokku tuli üks titelalin :))

Kui algul ei olnud kuhu minna, siis nüüd ei osanud kuidagi nende kolme vahel valida. Mina kui maalttulev änemene tahtsin autoga treppi sõita ja andsin oma hääle da-da. Tema kui hea sõbranna oli minuga nõus ja seal me siis kohtusimegi.

Me olime seal esimesed :))). Aga koht on naljakas. Ühel mehel on olnud 100 ideed ja ta on need ideed kõik ühte kohta pannud ja nii ongi see igaltpoolt üle võlli. Teenindajad olid kõik venenimedega, aga nad said ilusti aru küll.

Kõige pealt tuli välja valida, kas sa tahad endale ise söögi teha või tellida menüüst. Meie valisime ise. Selleks tuli kõige pealt kirja panna kaste ja selle eest anti sulle väike puukandik ja piiiiikkkkk lett erinevate “söögiviljadega” (nagu Ketlin toiduaineid nimetab) Sinu ülesanne oli siis endale üks wokiroog välja valida. Ma ikka valisin igast asjast natuke, samal ajal kui sõbranna oma kausi suuri krevette täis kuhjas ;). Edasi jätsid oma kausikese sinna kokka ootama ja varsti oligi su wok sinu ees. Maitses väga hea. Ma kuskilt arvustusest lugesin, et kui sulle söök ei maitse, siis on oma viga, sest ise sa need komponendid välja valisid.

Kuigi algul tundus see kausike päris väike, siis kõht sai täis, ainult naaaaattuke magustoidu ruumi jäi sinna ja selle me täitsime kah ära. Mina vahtrasiirupis banaanid ja tema kirsikoogi. Minu banaanitaldrik oi neljaks jagatud – banaanid, jäätis, maasiktoormoos, puuviljasalatikene. Ma sõin kõik ära ja täna hommikul oli mul ka veel kõht täis :)

-näe isegi nad seal köögis ei taha, et ma omale mehe leiaks ;)-kommenteerides oma torditükki

Pärast tuli sinna veel inimesi ja meie naabrid said ennast meie elulugusid kuulates lõbustada. Kusjuures see on alati nii. Alati istub kuskil lähedal keegi, kes pealt kuulab. Ma ise kuulan kah kui ma üksinda olen, selleks maju lähengi välja sööma  ;) eriti veel üksinda ;)…. aga see selleks.

Igatahes mulle maitses ja ma lähen sinna veel :)))

 

Selline siis oli mu linnaluba

  

meelelahutaja

 

Kuigi mul on kodus meelelahutajast mees, ei tule tema tavaliselt piletitega koju. Aga ta on nõus alati kaasa tulema, kui ma kutsun. Nii me siis käisimegi naistepäeval kolme minu sõbrannaga koos teatris. Tegelikult oli meil 5 piletit ja ainult üks sai mehe kaasa võtta. Kuna ma olin esimene, kes oma meest pakkus, siis tema saigi tulla…. aga see selleks.

Siis ma tahtsin minna kuskile kontserdile. Kuna pileteid ostsin mina, siis ma valisin meile Koit Toome naistepäeva kontserdi :). Ja ei olnudki ta ainuke mees seal kontserdil. Ütles, et tal on hea meel, et ma teda kutsusin ja talle meeldiks kui ma teinekordki kutsun ;). Peale selle ütles ta veel, et loominguline elamus, avab enda loomingu kanalid ja on tema jaoks väga kasulik tegevus. Ma ei saa ise muidugi öelda, et ma mingi Koidu suur fänn oleks, aga vikekaare laul on mul näiteks peas ja mulle see Uku meeldis seal kontserdil palju rohkem ;))))

Sellest innustatuna istusin siis arvuti taga ja klõpsisin endale suure ostukorvi pileteid. … ja mis me siis saime…

• Kinno Sõprus Art in America fotograafidest film
• Nukuteatrisse Ketliniga Nukumängu ABC-d
• Von Krahli teatrisse maikuus ühele pika nimega etendusele…
• Dagö pladesitluskontserdile
• Ja Sots POP-ile…. see siis minu lapsepõlvemälestuseks :)))

Igale tegevusele 2 piletit ja kui Kalle tulla ei saa, siis küll ma mõne sõbranna kaasa leian…

Aga esimesel aprillil proovin veel mõnele teatripiletile kah konkureerida. Vot see on see kodus istunud meeleheitel perenaine, kes aasta aega ainult unistas kinost ja teatrist :))))

Kevadise aiatööd…

 

Ükspäev kui ma hommikul kraadiklaasi vaatasin ja siis veel niisama pilgu aknast välja saatsin, tekkis ikka masendus küll. Kaua võib? Mitte midagi kaunist ei ole vaaata. Kõik on kuidagi masendavalt kole, eriti veel minu ilunõudlikule silmale. Siis ma sobrasin natuke oma blogi ja leidsin näiteks sellise postituse eelmisest suvest…. näed siin

No sellega, milline pilt praegu avaneb, ei saa igatahes võrrelda ja ehmatamiseks ma siia ühtegi pilti võrdluseks ei pane ka. Öelda võin ainult, et väliköögi nurgas on rohelise koleda kilekatte all meie ilus valge suvemööbel. Grillikorsten on suurest tuulest viltu ja lillekastides on eelmisest suvest jäänud viltlhed, mis on küll kena värvi, aga väga kannataja näoga. Muru on männiokkaid, lehepuru, linnusöögi seemneid täis ning käruratta jälgedest triibuline. Mõni eelmise suve hall rootsik on veel mõnes potis, aga enamus on niisama tühjad…. ühesõnaga ei midagi ilusat.

 

Selleks, et saada selline pilt, nagu eelmine suvi, tuleb aga ettevalmistusi teha…nagu eemine aastagi…Pakkisin siis nüüd Liisu auto peale ja sõitsime seemne jahile. Minu lemmikpood on hansaplant. Eelmine aasta leidsin ma sealt juba ettekasvatatud pistikud ja kui see aasta need ka müügile jõudsid, olin mina kohe ostmas. Jääb ära see 30 seemenst ühe kõige tugevama otsimine, mis ise seemnest külvates mul iga aasta ees ootab. Nüü on sul juba paari sentimeetrine lilleke olemas ja saad juba kohe aednikku mängima hakata :))). Maksavad need ka poole vähem kui pärast soored õiega suvelilled. Nii et ma võin neid siin vabalt 2 kuud akna peal soojendada.

 

Ise panin seemnest ainult viltlehte. Ma see aasta proovin vähem erinevaid taimi meetodit. Muidu on iga aasta see pilt väga kirju :)))… aga noh praegu ma võin nii rääkida, aga eks pärast näe…

Aga valik meie kaubaduses on küll väga heaks muutunud… minu arust…. kui seemenepaki peal oli kirjas, et külvake seemned kasti ja pange klaas peale, siis mul küll mingit klaasi kuskilt võtta ei olnud. Nüüd aga näe… müüakse minu kasvuhooneid :)))…. Varsti müüakse neid koos küttega ka, sest kõik need taimed mul aknalauale ei mahu, aga valgust on neil vaja… ja kasvuhoonet mul ka pole :))).. emal õnneks on :)

lihtne või raske?

 

Ma usun, et igal inimesel tekib vahel tunne, et ta on imelik. Isegi minul :)))

Näiteks on palju asju, mis teistele tunduvad hirmus rasked ja mulle jälle jube lihtsad ja vastupidi. Näiteks ikka ka…

Nimelt istusin ma üks õhtu kella viiest kuni kella üheteistkümneni õhtul üksi kahe lapsega kodus ja kell 11 olin ma surmväsinud ja olin kindel, et pole midagi hullemat olemaski. Ja mis selle siis hulluks teeb. Ma ei saa mitte midagi teha. Mitte midagi on muidugi vale sõna. Ma saan vabalt liikumatus asendis olla. Kui ma aga tahan midagi kätte võtta või siis veel hullem püsti tõusta, siis on jala küljes rippuv Liisu nagu kleepekas kinni. Ja oleks et siis oleks tavaline koaala karu, vinguv koaala karu on. Ok lamame siis ja teeme nalja ja vingerdame niisama… aga niimoodi mitu tundi ???…

Pika peale muutub see jube tüütuks ja meie aktiivse eluviisiga lastele veel eriti. Ketlin hakkab siis lollusi tegema ja mina keelama ja kumbki pole rahul :)))

Vot see on minu jaoks raske.

 

Aga eile näiteks. Kalle aitas meid ilusti hommikul söönuks ja riidesse ja kell 9.45 sõitsin mina koos Ketlini ja Liisuga laulutundi. Tegelikult oli Liisu laulutund, aga hoopis Ketlin oli see, kes kõik ilusti kaasa tegi, samal ajal kui Liisu ennast peeglist imetlemas käis. Laulutunnile järgnes pooletunnine meisterdamise tund. Seal me kaunistasime pühdemuna. Ketlin kaunistas ja Liisu kiskus kaunistusi ära :))). Kell 11. saime veel natuke mängida üleval korrusel asuvas mängutoas ja kel 11.30 hakkasime Ketlini hambaarsti juude sõitma. Auto parkisime Viru keskusesse ja meie hambaarsti juurde on sealt natuke mööda Narva mnt-d jalutada. Käru mul kaasas ei olnud ja seega Liisu süles ja Ketlin käe otsas. Ok see oli natuke füüsiliselt raske, aga pole hullu. Hambaarsti juures läks ilusti ja Liisu ja Ketlin lasib ennast hamabaarsti tooliga üles-alla sõitmisega lõbustada. Natuke õhku lasi ka endale suhu lasta ja peegliga kõik hamabad üle vaadata. Kiita said kah, et hambad ilusad on :)))

Edasi läksime Ketlini nõudmisel trammiga sõitma ja tegime Kadrioru ringi. Viru keskuses käisime toidupoes ja valisime lõunasöögi. Ketlin valis kartulipudru ja hakkliha kastme, mida ta küll kahjuks kodus enam ei tahtnud, sest ta valis ka ühe juustu croissanti :))). Kui me siis lõpuks auto juurde jõudsime oli kell peaaegu 2.

Liisu jäi ilusti tee peal magamaja kodus tõstsime ta vankrisse. Ketliniga sõime lõunat ja läksime voodisse raamatut lugema. Mingi aeg jäi tema ka lõpuks magama ja mõlemad magasid kuni kella viieni.

Ja vot selline päev on minu jaoks imelihtne. Kohe mõnus on kui on käimisi ja tegemisi. Keegi ei vingunud ja virisenud ja kõigil oli lõbus :)

Ja ma mõnikord jätan Ketlini täitsa niisama koju, sest kahe lapsega on lihtsam kui ühega :)))

Liisu sõbranna

Liisul on mõned sõbrad ja sõbrannad ka. Näiteks Maria, kes kohe 1 aastaseks saab. Ükspäev käis Maria Liisul külas.

 

Lahke perenaine tõmbas hooga külmiku ukse lahti ja pakkus sõbrannale head paremat. Kuigi nad mõlemad olid vahelduva eduga suht skeptilised selle ilusa kollase sidruni suhtes, proovisid nad viisakusest.

 

Kui Liisu sõi, siis vaatas Maria, et ma olen ikka külaline, kuidas ma ütlen, et see on liiga hapu.

 

Kui Maria sõi, siis mõtles Liisu, et kuidas ma pakun sõbrannale miagi sellist, mis tegelikult nii maitsev ei olegi, ja sõi rõõmsalt kah ise edasi ;)

 Aga muidu saab Liisu oma sõbrannaga väga hästi läbi. Kuna neil mõlemal on suured õed. Marial küll natuke suurem kui Liisul, siis ega nad väga üksteist torkima ei lähe :)) Selline aus teineteise mõistmine ja austus on nende vahel… praegu ;)

Minu teine mina

 

Mis siis et ma põhitöökohaga ema olen, meeldib mulle vahel ka natuke midagi muud teha.

Selle muu ma siis kogun näed “siia”. Praegu veel natuke vähe, aga mul on pikk nimekiri siin ees, mis ma sinna kõik kirja ja näha tahan panna :)