1 aastane Liisu

Noh nüüd on jalad all ja kui midagi kirja ei pane, siis läheb varsti kooli kah…

Hakkame hommikust peale. Hommikuti on ta erk magaja ja kui teda õigel hetkel kaissu ei võta, siis ärkaks ta kindlasti üles pool seitse kui Kalle ärkab või kell veerand üheks kui Ketlin äratatakse. Mulle aga sobiks näiteks kella üheksani magada ja nii ta siis magab mul seal nin minu lõua all, kuni ma ennast liigutan.

 

Nii kui silmad lahti teeb ja ei nuta, on õige aeg üles tõusta. Selleks tõuseb ta kohe püsti ja kõnnib joonelt magamistoast välja. See on tal harjumus, sest vanasti sai ta kõrvalt hommikul minema hiilida ja siis mingi hetk kui ta avastas, et on üksi tuli ise välja uurima.

 

Edasi tuleb ta sülle võtta ja maha ei tohi enne panna kui lusikas on suus. Ma ütlen ausalt et ma olen jube jehv pudrukeetja ja ma ise ei söö seda ammugi mitte. Ning kõigele lisaks olena ma pudrukeetmisel veel eriti kehv seda ühe käe ja kümne kilose pommiga teise käe peal tegema. Nii on Liisu hommikusöögiks krõbinad. Mul endal kah muide, aga mitte need, mida tema sööb. Tema sööb pisikesi ja mina suuri palle :).

 

Söögitoolis on ta nõus istuma nii kaua kui ma panen krõbinad kaussi ja piima peale, aga süüa meeldib talle minu süles. Kõige pealt sööb enda oma (mina söödan) ja siis minu omad peale. Minuarust rohkem kui mina, aga las sööb. Vahepeal peab pausi ka, aga kui ikka kõht on täis, siis lükkab käe ära ja teatab kõva häälega  – ei taha.

Edasi me siis kas uimerdame niisama või lähme kuskile. Tavaliselt lähme kuskile. Seal kuskil… näiteks mängutoas, ta enamus aega mängib ilusti omaette ja käib mind vahepeal ainult kontrollimas. Aga minul teda küll jälgida ei ole vaja, sest nagu Ketlinig, ei roni ta eirit kuhugi ja ei kisu midagi, mida ei tohi…. ja kuna ta ei tea mida tohib ja mida ei tohi, siis ei kisu ta mitte midagi, mis oleks kuskil riiulis või kapis.

Kella ühe ajal sõidame siis koju ja tee peal jääb ta magama. Kodus tõstan autost vankrisse ja katuse alla ning üldjuhul on 3 tundi hooleta. Mõnikord magab vähem, siis on ta ise õnnetu, aga mõnikord isegi rohkem.

Kui ta üles tõuseb, siis hüüab ta vankrist – emme, emme…emmmeeeee….. Tavaliselt ma lasen ikka päris mitu korda hüüda, sest see on lihtsalt nii armas ju :)

Edasi tahab ta jälle olla ainult süles, kuni saab süüa. Nüüd on meil siis soe söök. Lemmikud on kartulid või makaronid, aga porgandid sobivad kah ja liha tavaliselt ja kefiiri joob peale. Edasi tuleb minna Ketlinile lasteaeda järele ja seal meeldib talle nii kaua mängida kuni Ketlin riidesse saab. Kahe lapsega koju kärutatud, hakkab õhtune trall kus tuleb jälgida, et Ketlin talle liiga ei teeks ja siis meie draamakuningannat lohutada ;)…. selles mõttes on ta väga osav. Kohe pisar silma ja kõhuli maha või toetab pea demonstratiivselt kuskile ja mängib kannatajat. Kas te siis ei näe, et mul on nii raske… aga kuna mina kohe nii ei jookse, siis tuleb ta varsti ise minu juurde ja selleks ajaks on tavaliselt juba meelest läinud, mis oli. Aga põhjused draamaks on näiteks kui ma ta jogrutitopsi valesti avan või ta ise tasakaalu kaotab….

Mõnikord nad isegi mängivad Ketliniga koos, aga tavaliselt kolib Ketlin kuskile kõrgemale ja Liisu tuleb minu või Kalle juurde. Kusjuures talle meeldib väga niisama süles istuda … ühesõnaga nii kaua kui ta saab süles olla, on ta eluga rahul.

Ise käib siis vahepeal külmutuskapist midagi otsimas ja kui meil veel on õhtul ühine söömine, siis ta sealt näksib kah midagi. Soovitavalt minu või Kalle taltdrikust, sest seal on palju paremad asjad.

Õhtul magama jääb ta minu kaisus ja mõnikord enne kKeltinit ja mõnikord pärast. Aga üks ühelpool mind ja teine teiselpool.

Öösel mõnuikord teeb ähhh–ähhh… aga järjest vähem ja tavaliselt siis kui ma talle selja pööran.

 

Ise ei söö, aga hoiab minu käest kinni ja juhib seda, potil ei käi ja ei lähe kah lähema poole aasta jooksul, hambaid on neli……………ongi vist kõik…

 aaaaa meelde tuli…. ta on meil korralik. Kui midagi võtab, siis üritab sinna tagasi panna ja käib ja paneb neid asju ära, mille asukohta ta teab. Näiteks Ketlini jope. Ta hakkab kohe nutma kui ta ei saa Ketlini jopet varna riputada… ja oma mähkmed viib prügikasti.

Just täpselt selline inimene oligi meie perest puudu :) 

Võistlusest

 

Kui tagasihoidlikus on voorus, siis ma võin kohe julgelt öelda, et mina mingi vooruslik inimene küll pole. Samas … oleneb olukorrast kah :).

Ühesõnaga. Võtsin mina jälle pulmapildid ette ja valisin Kalle abiga sealt välja omaarust ilusamad ja saatsin võistlusele. Meil siin Eestis toimub ükskord aastas pulmafotokonkurss ja kui ma olen ikka elus juba rohkem kui 2 pulma teinud, siis loomulikult olen ma õige mees sealt osa võtma :). Olin siis hästi korralik. Juba varakult olid muld pildid prinditud ja paspartueeritud ja ka ära viidud. Ja siis jäe edasi ainult oodata. Kellegile rääkida ei julgenud, sest mis fotograaf nüüd mina olen :).

Esmaspäeva õhtul toimus siis suur hindamine ja valimine. Nagu meil ikka, läksime terve perega. Vanasti oli Kalle seal züriis, aga kuna ta enam nii aktiivselt pulmadega ei tegele, siis nüüd oli ta lihtsalt mulle toeks. Esimese ehmatusega vaatasin, et kõik pildid on siin nii ilusad ja mida ma üldse mõtlesin, et siia ronisin. Siis aga paberilipakas käes, kuhu oli vaja 16 lemmikut valida, ei torganud enam ükski üle teiste silma. Kolmandal ringi hakkasid juba osad pildid rohkem silma jääma… ja lõpuks ma oma valiku tegin. Seal oli nii, et kõik osavõtjad hääletasid 1 häälega ja päris zürii 2 häälega.

Paberilipakad ära antud, istusid kõik kuskil nurga taga ja ootasid oma saatust :). Lõpuks kui hääled kokkuloetud, korjati finaalitööd ühte kokku. Kuna üks minu pilt oli muidu just seal kohas kuhu finaalitöid korjati, siis jälgisin pidevalt ärakorjajat, et millal ta siis minu pildini jõuab….. ei jõudnudki…. minu pilt jäi sinna, kus teised finaalipildidki :)

Mina väike koduperenaine ja nüüd seal suurte kogemustega kalade hulgas :))) jee..jeee…..aga nooh… olgem ausad… pruut seal pildi peal on kah ju super ilus.

Edasi pidi igaüks valima esikolmiku. Selle valimise juures tekkis veel väike segadus. Nimelt poole valimise ajal korjati üks pilt ära ja pandi üks teine pilt asemele…. õnneks vist oli nii, et mõlemad pildid olid ühe ja sama inimese omad… aga ma võin ka eksida :)

Ja nüüd ma vaatasin küll, et huvitav mis minu pildist saab…. ja minu suureks üllatuseks valis üks inglise fotograafist züriiliige  minu pildi kõig paremaks. Vot see tegi juba tuju täitsa heaks :))))))

Tegelikult jäi see pilt sinna ilma nimeta seina peale rippuma…. aga mina tean et see seal oli :)… ja mingeid loorbereid ei saanud.

Aga tegelikult tahaks blogmisest kah rääkida. Kui ma eelmine aasta esimest korda seal võistlusel käisin, siis tuli üks fotograaftüdruk minu juurde ja ütles, et ta loeb mu blogi. Õhtu lõpuks sain, siis tema lehe aadressi kah teada ja niimoodi ma siis olen aasta jooksul vaikselt vaadanud, et mis temagi seal kirjutab. Ta eriti palju ei kirjuta, aga kuna tal lapsed on täpselt minu lastega sama vanad, siis iga sissekanne tuli alati üle vaadata.

Sellel aastal kui ma siis kokku saime, oli tunne nagu kohtaks vana tuttavat. Pool õhtut jutustasime ja kindlasti tuleb ära märkida, et temal läks seal võistlusel palju paremini kui minul :)… tema tööd … Ja kui me järgmisel päeval koos fotoseminaril jutustasime, siis üks fotograaf arvas, et me oleme juba väga vanad sõbrannad :)))…

Kokkuvõte…. sellest seminarist tahan ma ka veel midagi kirjutada, aga muidu ütleks seda, et tänu Annika Metslale on nii palju lahedaid naisi pulmapildistamise juurde jõudnud, et hoolimata sellest, et ta ise see aasta ei võistelnud, võtsid naised kõvasti üle poolte finaalikohtadest endale….

Aitähh – Kallele, Annikale, Dianale, Dennisele ja kõigile vanadele ning uutele sõpradele :)