kuuma saia

 

(Ketlin mängib mäki mänguasjadega :)

Mina ei ole kohe kindlasti mingi kodukokk. Ja ma jään ikka enda juurde, et kõik toidud, mille tegemine võtab rohkem kui 30 minutit, on aja raiskamine.

Ükspäev ma leidsin isegi ühe sellise kokasaate, kus samasuguse põhimõttega energiline itaalia naine perele ja sõpradele süüa tegi. Näiteks üks söök, mida ma ka proovisin, oli selline. Paned pasta potti keema… keeb nii 7 minutit….olenevalt pastast…

Samal ajal kaussi 2 munakollast, köögikoort ja riivitud parmesani…segad ära ja riivid juurde sidruni koort ja pigistad mõnuga mahla kah. Segad kastme kokku. Ei tohiks võtta mingil juhul kauem kui pasta keeb :)

Siis võtad pasta tulelt, kurnad ära ja paned potti tagasi ning kaste peale. Kuumutada enam ei tohi, sest muidu tuleb munapuder, aga seda ei ole vaja :)… vot nii.. soola pani ainult pastale keetmisel ja kastme teeb soolaseks juust… mulle igatahes maitses küll..

Teine söök oli selline, et võttis tomatipasta, pani potti ning peoga riisi sisse ja seisis siis uhke näoga poti kõrval ja ütles, tehtud!… 10 minti keeb, aga midagi ei pea samal ajal tegema ja lastele maitseb väga hästi :)…. riivisid jälle juust peale ja sõid isuga :)

Aga meie pere võtab kõigest sellest lihtsusest hoolimata mõnikord ette tee mäkki. Tavaliselt küll mina ja Ketlin :)… aga mõnikord on nõus Kalle, kui suur tervisliku toidu asutaja, meiega kaasa tulema. Ketlin tellib siis tavaliselt lasteeine. Ütleks nii, et mäkk on natuke isegi laste tervisele mõelnud ja niimoodi koosnebki Ketlini lasteaeine hamburgerist, progandipulkadest ja õunamahlast.  :))) Mäkki töötajad ei ole ise alati väga kindlad, et neil selline valik on, aga pärast mõningast tutvust nende menüüga, nad ka lahkelt meie soovi pakivad. :)

Mina olen Ketlini eeskujul sama menüüd valinud :)… ja viimane kord kui ma tahtsin lahke olla ja Ketlinile friikad ostsin, siis ta ei tahtnudki neid, vaid nõudis oma porgandeid.

Kokkuvõte… kõik kiire ei ole ainult halb  :))))

Väikesed vanamehed ja kirjutamisest

 

Kui ma ikka vahel aega saan, siis ma loen. Ütleks, et kõige rohkem ma tunnengi puudust lugemisest. Ikka sellisest, et võin kas või terve öö raamatut lugeda ja siis päeval unevõla tagasi teha…. oo…. ükspäev kui Keit läheb ka lasteaed ja minul vabagraafikuga töö on, siis ma teen selliseid asju :)

Praegu aga nii natuke kui võimalik.

Viimasel ajal on aga tekkinud selline eesti kiiks, et tahaks lugeda kodu lähedalt. Häid raamatuid on nii palju, et kuskilt tuleb siis see piir tõmmata, et mida ja miks. Nii siis juhtus viimasti kätte see väikeste vanameeste raamat. Kui lugema hakkasin, siis kõige pealt torkas silma kirlejdamine. Kirjanik kirjeldas isegi seda, kuidas tal ei ole midagi kirjeldada :). Sellest üle saanud,  tundus mulle iga uue tegelasega, et voh täpselt sellist inimest ma tunnen… ja siis natuke aja pärast, ega ikka ei tunne ka, aga võiks ju tunda. Kui raamat läbi sai, siis oli tunne, et aah ei saanudki täpselt kellestki aru.

Aga ütleks, et see ongi selline eesti värk. Inimesed ei räägi ja hoiavad endasse ja kunagi ei teagi, mis nad tegelikult mõtlevad. Ja leplikud on need meie inimesed kah. Elavad ja kannatavad. Meie põlvkond vist eriti mitte… või siiski…. aga vanemad inimesed küll. Ja siis mingil kummalisel hetkel käib kellegil krõks ära ja siis kõik ümberringi laiutavad käsi ja imestavad,  kuidas siis nüüd niimoodi?

Ühesõnaga mulle meeldis see rohkem kui tähe tänav, aga vähem kui Rakke küpsiseraamat.

Aga muidu ütleks  eesti kirjutajate kohta seda, et liiga palju on minu jaoks mõistetamatut suurt kunsti. Või siis soovi kirjutada suurt kunsti. Kui ma ikka lehekülgede kaupa ei saa aru, millest ta küll räägib või miks ta seda räägib, või miks ta seda niimoodi peab rääkima, siis ma kaua ei viitsi ka lugeda. Las loevad siis need, kes mõistavad :)

Või siis ma mäletan kuidas mingeid Kenderi raamatuid vastu seina loopisn, et on ikka värdjas küll… et kust tulevad inimesel sellised haiged mõtted…..

Kui ma oma vennanaisele paki raamatuid lugeda pakkusin, siis ta küsis, et kuidas ma raatisn eesti raamatuid osta, et kas neil on ka väärtust. Siis ise ma unistan oma väikesest just eesti kirjutatajate kogust, et hoida seda väärtust :)

Ise ei ole ma omaarust kunagi kirjutada osanud. Koolis sain alati kolmesid ja õpetaja ütles ikka korduvalt, et elus ei saa kõiki jutte naljaks pöörata. :) Kõige suurem tunnustus, mis olen saanud, oli siis, kui ma keskkooli kirjandit ülikooli astumiseks viis aastat peale keskkooli lõpetamist uuesti pidin kirjutama, ja hindeks 8 sain.

Nüüd aga kui ma siin perepäevikut pean ja pidevalt pool juttu maha kustutan, siis mõlten, et järgmisena läheks küll hea meelega kirjutamise kursustele? Kas ja kus selliseid kursuseid on?

kuidas saada targaks?

 

(väike nurk Kalle raamaturiiulist)

Juba väiksest peale ei kuulnud me kodus muud, kui seda, et koolis peab käima. Mida rohkem koolis käid, seda targemaks sa saad. Meie peres viis see selleni välja, et üks venda magas lihtsalt ühe keskkooli aasta kodus ja mitte keegi meist ei läinud peale keskkooli lõpetamist kohe ülikooli.

Selline ajupesu nõudis ju isegi tugevamalt puberteedilt tõsist vastupanu :))). Aga ma ütlen tagantjärele, et see oli ka õige . Mitte ajupesu vaid mitte kohe kooli minek.

Mina läksin siis kui ma olin 23 aastane ja ka Kalle ei läinud pärast keskkooli. Tema küll mitte protestist vaid suurest soovist saada näitlejaks ja sellest, et see kool, teda nii väga ei mõistnud :))). Sai enne siis elu vaadataud ja välja mõeldud, et mida ja miks õppida ja siis juba minna kooli õppima, mitte käima.

Nii me siis olemegi õppinud juba aastaid. Mina sain esimese astme lõpetatud 8 aasta ja peaaegu topelt punktidega, sest kui midagi saab tasuta õppida, siis miks mitte. Teisel tasemel puhkan praegu ning Kalle peaks kevadel saama oma teise bakalauruse kraadi.

Aga millal me targaks saame, vot seda ma tahaks ikka teada :)… sest ükspäev juhtus mulle ette üks Kalle koolitöö artikkel, mis üks õppejõud saatis õpilastele lugeda. Ma panen siia ühe väikese lõigu sellest…

 Filosoofilises ja ühiskondlikus debatis on valdav seejures enamasti arusaam, mis näeb väärtustes subjektiivseid, kultuuriliste kon-struktsioonidena mõistetud elu ja toimimist kujundavaid väärtushinnanguid. Teiseks on “hea” mõiste asendumine “väärtusega” seotud aga just perspektiivide paljususe ehk pluralistliku situatsiooni keelelise eneseväljendusega. Homogeense bonum’i asemele astus perspektiivide paljusust paremini peegeldav, “head” subjektiveeriv ja pluraliseeriv “väärtus”, signaliseerides samas eksistentsiaalset või emotsionaalset olulisust ja tihti ka võimalikku tõetaotlust.

Ükskõik mitu korda ma seda ka ei loeks, ma ei saa mitte midagi aru mis sinna kirjutatud on :))) Oleks nagu eesti keelsed sõnad ja oleks nagu ikka koolis ka käidud, aga ei saa aru :). Kusjuures vihjena olgu öeldud, et on aidsi teemaline artikkel ;)

Veel oleme me mõnikord sõbrannadega arutanud, et huvitav millal tuleb siis lõpuks see aeg, kus hakkad “targalt rääkima”. Nii et tekivad jutu sisse võõrsõnad ja muidu hästi pikad ning keerulised sõnad, mille peale teised ainult noogutada oskavad. Või mis ajal see inimene, kes selle artikli kirjutas, niimoodi rääkima hakkas. Nimelt pidi ka loengutes päris raske olema aru saada, millest ta täpselt räägib :))

Äkki ei olegi küsimus kooliskäimises, vaid milleski muus?… aga milles siis?

 

kaks või kolm

Ma ütlen, siin talvel pimedas ei ole inimestel muud teha kui lapsi :)))… kuigi statistika järgi tehakse neid rohkem suvel, siis kui naised pool paljalt meeste nina all ringi jalutavad :))))

Aga see selleks…. Epp kirjustas ja siis Kairit ja siis veel Kohvikratt ka…et siis mitu last on norm?

Mina olen kolma lapsega perest ja Kalle on kolme lapsega perest. Ja ma ei mäleta küll lapsepõlvest midagi sellist mis räägiks kolme lapse vastu.  Ma isegi mäletan sellist asja, et me kõik kolmekesi magasime ühes toas ja üks tuba oli tühi, sest keegi ei tahtnud sinna magama minna. Ja ema rääkis, et kaklesime küll, aga nii kui üks puudu oli, siis kohe käisime uurimas, et kus on ja millal tuleb jne. Me olime iseenest ka hästi väikeste vahedega… mina sündisin 74 ja teine vend 77 ja sinna vahele mahtus veel üks vend :)

Kalle on keskmine laps ja tema mäletab, et kõiki lollusi tegi ta aasta vanema õe eeskujul ja 3,5 aastat nooremal õel käis juba tema lasteaias järel.

Kui aga praegu vaadata, siis ma ei ütleks, et ma oleks oma vendadega väga lähedane ja sama minu arust Kalle õdedega kah. Me suhtleme küll, aga rohkem käib see suhtlus vanaema ja laste ümber ja saame kokku kah nende juures või nende pärast. Aga ma millegi pärast usun, et kui mul oleks õde olnud, siis me suhtleks rohkem ja see suhtlemine oleks teistsugune :)

See siis nüüd sissejuhatuseks.

Meie perre on lapsed sündinud Kalle algatusel. Mina ikka mitu aastat punnisin vastu, et mul ikka vaja seal seda õppida ja siis veel seal ära käia jne. Kui siis lõpuks otsustasin, et ok teeme siis, siis sai ka kohe tehtud :). Kui esimene sündis, siis tundus juba täitsa loogiline, et teine tuleb veel. Ja kui oma otsustes nii kaugele jõudsime, siis sai see teine ka kohe tehtud.

Kui teine laps sündis, siis sünnitusmajas esimene lause oli, et rohkem ma siia ei tule. Ja üldse ei olnud põhjus mitte sünnitusmajas ega selles mis seal oli, vaid ainult minus endas. No ja algul kodus oli kah veel selline tunne…. ja siis kui ta poole aastane oli  ja siis kui peaaegu aastane. Rohkem mina sünnitama ei lähe, sest kahe lapsegagi on raske, milleks siis oma elu veel raskemaks teha.

Samas kui mõnikord näen vanaema juures vähemalt 5 lapselast korraga mürgeldamas ei erine see paljuski sellest mis meil kodus toimub… va see, et meil on tüdrukud ja mängud lihtsalt rahulikumad, aga vanaema juures on ülejäänud poisid. Segadus on ikka ja lärm samamoodi

Kalle samas on juba algusest peale rääkinud, et kolm on nagu norm, aga tema tahaks nelja. Ja mina olen jälle tänapäeva perekonnda idülle vaadates leidnud, et naisel võib lapsi olla nii palju, kui palju ta jõuab üksinda üles kasvatada ja neljast ei julge ma siin küll unistada. Samas ma jälle usun, et kui Kalle neid lapsi nii väga tahab, siis hätta ta neid küll ei jäta…

Ja nüüd kui Keit on juba üle aasta ja järjest enam näitab kui tubli ja iseseisev ta on… ja kui korralik ja hoolitsev kah veel. Ning Ketlinist ei hakka rääkimagi…. siis mõtled et miks ka mitte…

Aga kui ta nüüd peaks tulema, siis ma tahan küll kevade last…. st tegudeni on siis veel natuke aega ja aega seda mõtet seedida…. aga kui juba mõttepoeg on idanema pandud, siis leiad ennast juba päris tihti selles suunas mõtlemast….

Aga mida teised arvavad?…. Anu ma tean unistas ja Triibik….aga mis mõtlevad Eveli ja Maris ja Mariliis …. ja Evelyn, kes varsti mehele läheb, teeb äkki kah ühe “ausa” lapse :)… ja Age…ja Triin … ja kõik ülejäänud, kelle elul ma silma peal hoian :)

10 aastat!

 

Meil oli siis eile pidu. Täpselt kümme aastat tagasi saime me Kallega tuttavaks.

Ma olen sellest isegi kunagi kirjutan kuida see oli….. näed siin

Ja meie tähtpäevad ja tähistamised ei ole pooltki nii magusad kui näiteks Eveli peres .

Kõige pealt ma hakkan juba jaanuari alguses meelde tuletama, et varsti on meil lähenemas tähtpäev. Kui küsida Kallelt kuupäeva, siis ta vassib ja käib nagu kass ümber palava pudru, aga õiget päeva ta hoobilt ära küll ei ütle. Ise küll räägib, et tahab nalja teha ja võib-olla ma blondiin ei saa naljast aru. Aga tundes teda ja iga aastast segadus, ma arvan, et ta päriselt ei ole ka kindel. :)))

 

Ühesõnaga kuupäev selgitatud tuleb rääkida talle seda ka, et me teeme sellel tähtsal päeval kingitusi :))). Õige päeva hommikul tuletada meelde, et nüüd on see päev käes kus tuleb kingitusi teha. Tavaliselt vaatab ta mulle siis otsa ja küsib, et ega ometi siis mitte hommikul vara? ja läheb ära tööle :)))

Sellel aastal saime siis kahekesi linnaloa ja läksime sööma, mitte koju järgmist last tegema, nagu osad, kes laste kõrvalt linnaloa saavad ;)…

Mina valisin koha! Kuna Kallele meeldib india söök, siis valisin Elevandi. Teel sinna võtsin tee äärest lilletuutu ja kilekotiga mehe peale ja parkisime  vabaduse väljakule. Kalle oma kingituse käskis mul kohe lahti teha. Kingituseks oli paks-paks luuletuste raamat ja kaart kus soov, et peaks veel lapsi tegema :)… vähemalt 2 veel :). Kaart oli poest ostetud, aga kaardi peal oli meie laps. Ketlin ütles kohe, et tema on kaardi peal kui kaarti nägi.

Minu kingituse tegime siis lahti kui me sööke ootasime. Minu kingituseks 10 viiking loto piletit, et järgmised kümme oleks majanduslikult hooletu, 10 reisiloto piletit, et saaks lõpuks soojale maale, ning 10 niisama päikeselotopiletit mille võüiduga saaks õhtusöögi eest maksta :).

Sellest viiking lotost ei tea ma veel midagi, aga teiste lotodega võitis Kalle 110 krooni :)… nii et edaspidi veab tal armastuses, mis viib jälle sinna tema lastesoovini välja ;)

Restoranis kiitsime üksteist, kui tublid ja targad ja osavad me oleme :). Oli hea meel, et ettekandja unustas ühe eelroa tuua ja et me põhiroa kahe peale võtsime :)))

Lõpuks õhtul kui me lapsed olime ka peale korjanud arvasin ma autos, mis lilled seal tuutus olla võiksid. Sissejuhatuseks sain teada, et tegu on Kalle lemmiklilledega ja päris lihtne oli arvata, et aa… need on roosid – õige, siis nad on kas kollast või oranzi värvi – õige…. ja siis need on sellised väikesed junnid – õige!… see tähendas et need on kobarroosid.

Ja lapsi me lõpuks ei teinudki, sest Ketlin tahtis ise emmet kaissu :)

 

Aga kümne aasta eest tahaks tänada!

Tänan kõige pealt oma eksi, kes mind kunagi ammu maha jättis ja tänu millele ma elu kõige ilusamas füüsilise vormis olin kui ma Kallega tuttavaks sain!

Tänaks ka Kalle eksi, kes tema maha jättis, muidu poleks Kalle mind näinudki!

Tänan ka oma ning Kalle vanemaid, kes meid tegid ning kasvatasid sellisteks, et me ikka veel koos oleme!

Tänan ka Kalle kursakaaslasi, kes talle alati  moraalseks ja ka füüsiliseks toeks on olnud.

Tänan ka kõiki oma sõpru, kes mind on alati toetanud, isegi siis kui ma ükskord Kalle maha jätsin!

Tänan ka interneti ja ameerikat, tänu millele me abielus oleme!

Tänan ka Ketlinit ja Keiti, kes meile seltsi saadeti!

Tänan ka jumalat, et ta meid hoiab ja kaitseb!

Üks kord aastas saan ma ka ilusate piltide peale, siis kui me Annika juures käime :)

Keit Liisi parim sõber

 Reedel oli siis esimest korda nii, et mina läksin Ketliniga kahekesi õhtul välja ja jätsime Keidi Kallega koju. Minu arust oli meil väga mõnus õhtupoolik, kummardus võõrustajale ;)!…

 

aga kui me kodu poole sõitsime, siis ma kujutasin juba ette kuidas õnnetu Keit käed pikalt ees minu poole jookseb. Aga tühjagi. Kurb ei paistnud ta kuidagi olevat ja mind nagu polekski koju tulnud. Sest Keit jooksis küll käed pikalt ees, aga hoopis Ketlinit kallistama. Vot see oleks nüüd olnud see koht, kus fotokas oleks pidanud kaelas olema. Pani oma pisikesed käed ümber Ketlini kõhu ja pea kõhu peale ning naeratas siis. Seejäärel asus ta Ketlini mantli krõpse lahti tegema ja väga abivalmilt viis kõik Ketlini õueriided oma kohale. Silmanähtavalt oli tal hea meel, et tema parim sõber lõpuks koju tuli.

 

Ja mina jäingi nagu sammas sinna ukse kõrvale seisma :).

Ja täpselt samamoodi oli ka eile, kui Keit ootas, millal Ketlin päevaunest üles tõuseb ja jooksis siis talle rõõmuga vastu.

Küll aga on ta veel natuke väike, et täpselt aru saada kuidas Ketlini mängud käivad ja kurvastab kui tal ei lasta osaleda :))) aga ükskõik mida Ketlin ka ei teeks, tahab tema seal juures olla ja kaasa mängida :)

Annika tegi need pildid!

Üks tavaline päev Ketliniga

 

Tavaline päev on küll tegelikult selline, kus Ketlin enamuse lasteaias veedab ja sellest pole palju rääkida, nii et võtame ette viimase laupäeva.

Laupäeva hommikul minu suure nihverdamise ja pildistamise peale ärkasime üles kell 9.45. Kui Ketlin üles ärkab on ta valmis kohe tegudele asuma ja nõuab, et kõik koos temaga alla läheksid ja sööma hakkaksid. Ketlin sööb tavaliselt seda, mida keegi teine ees sööb ja kuna mina siin söön krõbinaid, siis sööb tema ka…. kuigi umbes 4 korda vähem kui mina. Kui Kalle on kodus ja tema müslit jogurtiga sööb, siis on nõus Ketlin ka natuke jogurtit sööma. Müslit ei söö, sest mina ütlesin, et see on vastik :).

Edasi valib ta kas ise riided või lepib sellega mis mina pakun. Mõlemale meile sobivad mõlemad variandid, nii et riietumisega meil probleeme ei ole. Ja mina olen hetkel Ketlini silmis kunn ja nii tuleb teha nagu mina olen öelnud :)

Laupäev hommikuti kell 11 on meil Meero Muusikus laulutnd. Kuigi meile väga meeldis kukupais käia, ei meeldinud mulle mõte, et ma peaks kahe lapsega nädala sees tipptunnil peale lasteaeda teise linna otsa sõitma ja nii me siis valisimegi koha kus saab laupäeviti käia. Laulutunnis käib ta üksinda ja mina valvan koos Keidiga või üksi mängutoas seal kõrval. Igatahes on ta hetkel laulutnnist vaimustuses ja tahaks iga hommik sinna minna.

Sellel laupäeval pidin ma pärast laulutundi minema kangakudmise kursusele, nii et Keidi saatsime vanaema juurde ja läksime koos Ketliniga. Ilm oli jube ja päris kiire oli kah, nii et me kärutasime vanalinna käruga.  Käimisega on meil nii, et ega ta eriti ei viitsi… või noh samas mis hindaja mina olen, et kui pikka maad just kolmeseks saanu käima peaks. Lasteaiast koju, mis on umbes 500 meetrit, ta päris jala tulla ei viitsi aga pool maad tuleb küll. Samas olen ma ise piisavalt kärsitu ja ei viitsi niiiiiiii aeglaselt käia nagu ta tahaks.

Nii et kärutasime Pikale tänavale kudumise kursusele, kus me käärisime vaibalõime ja Ketlin sõi shokolaadi ja eputas niisama. Kaua me seal olla ei saanud, sest Ketlinil hakkas igav ja ta küsis juba mitu korda, et millal me minema hakkame, aga muidu oli ta seal väga tublilt. Edvistas kui keegi temaga juttu tegi, aga nagu Ketlin ikka, ei pea teda jälgima, et kuhu ta läheb või mida ta teeb, sest ta ei puutu tavaliselt midagi. Kui me ära läksime, siis ütles ta, et talle meeldis seal kursusel, aga seda ülteb ta kõikide käimiste kohta.

 

Pärast kudumise tundi…. kell oli siis mingi 2 vist läksime me poodi koogimaterjali ostma ja leppisime autos kokku, et Ketlin saab ühe kleepsulehe. Kleepsulehe valimine läks meil väga kiirelt ja üldse oli ta poes väga tubli. Kui talle ettelugeda, mida me poest peame ostma, siis ta tuletab vajalikul hetkel mulle meelde, kui midagi meelest ära läheb. Igatahes kõik tuli meil meelde ja kõik saime ka välja valitud. Ja sellistel hetkel kui laps käitub nagu ingel läheb mul tavaliselt süda hellaks, nii et me ostsime veel lisaks ühe muumimultika ja Ketlin valis külalistele Lotte küpsised.

Edasi sõitsime Kakumäele, et ma saaks kooki teha ja tee peal Ketlin laulis mulle. Tal on päris pikk laulude nimekiri juba. Ja ma vaatan, et tal juba jäävad laulud plaatide pealt ka meelde. Hetkel on meil kuulamisel Tabatinna plaat ja sealt ta mulle laule esitaski. Autos meil muusikat ei ole ja siis on Ketlinil hea laulda.

Vanaema juures Keit alles magas ja siis Ketlin aitas mul kooki teha. Aitab segada või vaatab niisama kõrvalt. Kuna laupäeval oli Kakumäe majas kõik vanaema lapselapsed, siis enamuse aega mängis ta teistega – Helena 10a, Markus 7a, Rasmus 5a, Mikk kohe 2a no ja Keit oli ka veel. Tassis aga oma muumimultika plaati kaenlas ja pakkus küpsiseid.

Tavaliselt on nii, et kui vanaema juures oleme, siis pole Ketlinit ei näha ega kuulda. Käib poistel järel ja mängib nendega või paneb puslet või nukusid magama. Poistega mängivad nad esimesel korrusel kodu või teisel teab mida. Teisel elab minu venda perega ja Ketlin on neil seal raudselt nagu kolmas laps. Seekord oli Helena külas nii et enamus tähelepanu läks Ketlinil talle.

 

Kella 9 ajal hakkasime koju minema. Koju minekuga on natuke raske, sest tavaliselt Ketlin ei taha sealt ära minna. Siis me peame jälle kokkuleppima, et ta natuke veel mängib ja siis kohe lähme. Õnneks on tema natuke tavaliselt tõesti natuke ja siis tuleb ta hea meelega. Kui öelda, et lähem nüüd ja kohe, siis ta hakkab kindlasti vastu puiklema.

Teel koju laulsime jälle ja minu ettekujutus kuidas mõlemad lapsed kohe autos magama jäävad, läks vastu taevast. Ketlin polnud päeval maganud ja minu arust oleks ta pidanud täitsa väsinud olema, aga õnneks on ta selline, kes väsides küll kuidagi tujul langeda ei lase. Kolmekesi lauldes jõdusime ka koju ja magamaminekust ei olnud siin mingitki juttu veel.

Ketlin ja Keit hakkasid aga laste(magamis)toas mängima hoolimata sellest, et kell juba peaaegu 11 oli. Ega ma ka siis väga neil järgi ei käinud ja lasin rahulikult olla. Ketlin pani aga kõik nukud kodus ka magama ja riidesse jne.

Kui kell juba peeaegu 12 saama hakkas tuli ikka magama ka minema hakata. Siis me lugesime veel raamatust ühe juttu ja kui tule ära kustutasime, siis nad varsti ka mul kaisus magama jäid.

Vot selline päev siis…. üldiselt ongi ta selline, et kodus tegutseb omaette ja tegevust tal jätkub ja vahepeal tuleb lihtsalt ja tahab süles istuda. Kõikide oma asjadega saab ta ise hakkama… noh peaaegu. Ja teab täpselt kuidas mingid asjad olema peavad. Kuna Keit paistab meil siin korralikum olevat, siis kas lasteaiast või tõesti pisikeselt õelt eeskuju võttes, on ta hakanud ka ise asju ära panema.

Ja nagu sujuvalt on tulnud sellised reeglid, et enne tuleb ühed asjad ära panna kui teisele tegevusele minna. Näiteks ei saa enne arvutisse kui nukumajandus kokku on korjatud. Mõnikord on siis nii, et unustab nukke koristades ennast mängima ja ei jõuagi arvutisse.  Eile õhtul näiteks hakkas ise legosid kasti tagasi panema, et saaks teisest kastis nõudega mängima hakata. Kui ma siis küsisin, et tahad ma aitan sind, siis ütles jah, mingu ma ja pangu tema nukuvoodid korda :)))

Puslede panemine kuulub ka kindlasti tema lemmiktegevuste juurde. Aga siinkohal on mul oma arusaam puslede panemise oskusest ja vanuse numbrist karbi peal. Kui karbi peal on kirjutatud 3+, siis tähendab see seda, et Ketlin võtab pusle karbist välja pusib selle ise ka kokku panna. Kui ta seda järgmine kord teeb, siis läheb tal see juba päris kiirelt ja edaspidi paneb seda hea meelega, aga enam üldse ei mõtle seal juures. Kui karbi peale on kirjutatud näiteks 5+. Siis esimesed korrad pean ma raudselt tal seal kõrval istuma ja näitama kuidas see käib. Siis edaspidi pean natuke ikka aitama ja tal vähemalt seal suures hunnikus korda looma. Ja kui me siis oleme seda puslet juba 10 korda vähemalt pannud, siis ta paneb selle ise kokku, aga minu arust käib see siis rohkem mälui järgi kui selle, et ta tõesti oskab seal ise näha kuidas asjad käivad.. Nii et mina jään oma arvamuse juurde. Mina laps ise paneb ise eakohaseid puslesid.

Juttu räägib ta palju ja küsimused on kohati kummalised, aga enamus tarkusi leiab ta Jussi juurest. Näiteks nõudis ta ükspäev, et meil peaks ka suitsuandur magamistoas olema, sest muidu võib ei tea mis juhtuda….või küsis täiesti lambist, et kus meil muruniiduk on. Ja Kallele rääkis ta pikalt kuidas ta sõbrapäeval omale sõbrad külla kutsub ja mis ta siis nendega teeb ning vanaemale rääkis kuidas sibulakoortega mune värvitakse, et paned sukka siis ja siis seod paelaga kinni jne.

 

Ükspäev tegime siin ise kleepekaid. Ma lõikasin talle apollo kataloogist raamatute pilte välja ja tema kleepis need kahepoolse fotokateibiga paberile :)

Vot selline on siis kolmene Ketlin!

Meie pere magab

 

(minu koht on seal Kalle ja Keidi vahel)

Kui keegi tahab näha kuidas pubekatest lapsed ema ja isaga ühes voodis magavad, siis võib 10 aasta pärast meie peret vaatama tulla :)))… ohhh…. tegelt ma ikka usun, et päris nii ei lähe. Siiamaani pole aga keegi veel avaldanud soovi meie voodist lahkuda.

Enne seda kui lapsed sündisid oli mul kindle veendumus, et laps magab oma voodis ja ma mäletan kui võõrastavalt ma ühte tuttavat kuulasin kui ta rääkis et tema aastane laps magab nende voodis või kui ühe tuttava kolmene nende toa magas.

 

Nüüd ma enam üldse ei mõtle. Ketliniga kõik kokkulepped oma voodis magama minna on liiva jooksnud. Kui ma õhtul temaga sellel teemal vestlust alustan, siis ta vaatab kurva näoga ja ütleb, et tahab emme kaissu ja siis tuleb, võtab kaela ümbert kinni ja ütleb kuidas ta ikka mind armastab. Kuidas sa siis ajad teise oma voodisse ja ütled, et mine harju.

Samas on ta teoorias tugev ja teab küll, et suured lapsed magavad oma voodis ja lasteaias pole ju meil mingit probleemi. Magab kahekordse voodi teisel korrusel ja pidi olema üks esimesi lapsi, kes magama jääb.

Praegu on nii, et jääb ta küll minu kaisus magama, aga kui Kalle tuleb siis ta tõstab ta oma voodisse. Kui ta seal siis kunagi ärkab, hüüab ta tavaliselt issit ja kui issi lubab (lubab alati), siis kolib meie juurde tagasi.

 

See et Keit meie voodisse tuleb ei olnud tema sündides üldse küsimus. Ja kuskile tõstma pole ma teda ka hakanud, sest ma ise arvan, et võrevoodisse ma teda enam panema ei hakka ja nüüd peab ootama kuni on piisavalt suur, et oma suurte laste voodisse magama minna.

Aga ma siirat usun, et ükspäev jäävad nad rõõmsalt kahekesi oma tuppa ja oma vooditesse magama :)

Keidi lemmikasend magamiseks. Kaks patja peavad olema kahel pool teda ja tekki ei tohi kohe kindlasti peal olla. Ja minu arust küll sellises asendis hea magada ei ole, sest tegelikult on ta põlvede peal ja kõht on õhus….. aga noh, mis ütleja mina siin olen :)

PS: Need pildid on tehtud laupäeva hommikul kell 9.30 ja tegelikult ka kõik magavad!

mina ja raha

Minul on rahaga kummalised suhted. Ta leiab tee minu juurde harva ja siis ka lühikeseks ajaks. Kusjuures mul on sellest täiesti kama. Ma ise arvan, et see sai alguse lapsepõlvest. Taskuraha meil kui sellist, polnud. Kui oli kommiraha vaja, siis tuli lihtsalt hommikul öelda, et lähen teiseks tunniks kooli ja oodata kuni ema tööle läheb ning siis unise isa käest raha küsida. Ja mis kõige tähtsam, küsida enne vendi, sest siis oli lootus suurem. Tavaliselt käis sinna juurde veel see, et enne tuli isa rahakotist järele vaadata millised rahatähed tal kotis on, siis oli hea konkreetselt küsida ;)….või siis olla omaarust kaval ja küsida vähem, teades, et tal ei ole väiksemat raha :)))

Igatahes mingit majanduslikku mõtlemist sealt küll tulla ei saanud, sest kui isa andis peaaegu igakord raha, siis ema käest polnud mõtet küsimagi minna, sest seda mida me tavaliselt selle raha eest osta tahtsime, meil ju tegelikult vaja ei olnud ja vaidlema polnud mõtet hakata. Praegu on aga asi nii, et emal on alati raha ja isal peaaegu mitte kunagi :)))

Tööl olen ma samas alati käinud. Juba lapsepõlves ja kooliajal. Ma mäletan, et üks aasta töötasin lasteaias ja arvutasin kuidas ma nelja kuupalga eest saan osta omale valuutapoest teksased :)))…. loomulikult ma nende teksasteni kunagi ei jõudnud…

Aga teiselt poolt on mulle alati meeldinud, kui mu kõrval on inimene, kes oskab rahaga ümber käia. Ja mina võin vabalt eelmise sajandi naist mängida ja mehe eest hoolitseda, kui tema perele leiba teenib. Pole mingi probleem. Samas ei ole ma endale kunagi ühtegi rikast peikat leidnud, ikka kõik on sellised hea potensiaaliga olnud :) ja praegu tagasi vaadates saavad nad oma eluga väga hästi hakkama.

Matemaatika ja arvutamine on mulle aga alati meeldinud ja ma mäletan veel viimasest ettevõtluse ainest kuidas õppejõud ütles, et tema tuleks hea meelega minu firmasse tööle.

Mis siis minu rahaga juhtub. Küsida ma seda eriti hästi ei oska ja kui küsin, siis ei tea kas küsisin nüüd palju või vähe. Vabalt võin ma igasugu töid tasuta teha ja ei tee sellest mingitki probleemi. Ja mõnikord kui ma olengi raha eest tööd teinud, siis ei ole mina kindlasti see inimene, kes järgmine päev raha küsima läheb :). Kui keegi minule võlgu on, siis ma mäletan küll seda, aga ma ei tee sellest suurt numbrit kui see raha ka saamata jääks. Tavaliselt ei ole ka keegi mulle märkimisväärset summat võlgu, sest pole ju seda mida nii väga andagi :)

Sama asi on ka kahjuks teistpidi. Et ma mäletan küll kui ma kellegile võlgu olen, aga kuidagi läheb mul see ikka otsustavatel hetkedel meelest ära ja minu käest tuleks ikka küsida. Aga ma pole vist elu sees kellegi käest raha laenanud. Kui ma võlgu olen, siis mingite ühiste ostude eest…

Kui mul aga raha on, siis ma olen äärmiselt lahke. Ma võin vabalt kogu raha teiste peale ära kulutada ja endast pole üldse kahju.

Kokkuvõte: mul on hea meel, et Kalle on väga kokkuhoidlik, aga samas lahke ning me koos püüame töötada selleks et elada mitte vastupidi :)

Meie lapsesõbralik kodu

 

Elu lastega kodus on hoopis midagi muud, kui ilma lasteta kodus. Ja lastega on ka nii, et oleneb vanusest ja kiskumise tasemest. Natuke aega tagasi käisime külas, kus röster oli kõrgel akna laua peal, aga juhe rippus kutsuvalt alla ja pistikupesa oli põrandast 10 cm kõrgusel. Ei ole neil veel peres laps nii suureks saanud, et läheks sinna kiskuma, aga meie Keit vaatas mitu korda seda juhet :). Tegin siis täna oma kodus väikese ringkäigu ja mis ma leidsin.

Kui laps on nii suur, et oskab ise oma jope nagisse riputada, siis palun väga tuleb talle nagi temale sobivale kõrgusele panna. Sellest hoolimata meeldib Ketlinile õuest tulles kõik riided põrandale visata. Ükspäev siis nägin kuidas Keit võttis Ketlini jope ja läks ning riputas selle nagisse. Järgmine kord hüüdis Ketlin juba ise, et ahh küll Keit paneb.

 

Veel natuke aega tagasi oli selle koha peal meil suur kummut, aga kui Ketlin tahab ennast ise riidesse panna, siis võtab see nii kaua aega, et ma ise tahaks kuskil istuda ja Keiti riidesse panna on pingil istudes palju mõnusam kui põrandal. Minu arust väga hea kõrgusega kah ja üks mu lemmikuid viimase aja oste :)

 

Kohe esikust läheb uks vannituppa, kus on pink selleks, et Ketlin saaks ise käsi pesta ja samas, et mina oma varbaid ära ei lööks. Pissipott peab kapi all olema, et see ise üles leitaks ja alati teada oleks, kus ta on :)

 

Neid Ikeast 1.50 eest leitud punaseid kotte olen ma kohe hulgi varunud. Vannitoas pidzaamade jaoks ja lastetoas erinevate mänguasjade jaoks. Minu arust väga hea leid :))))

 

Esikust suurde tuppa tulles on meil ilus suur lapsesõbralik riiul :). Mikrouuni oskab Ketlin küll asju panna ja ka välja võtta ja nuppu keerata, aga kui palju seda ta veel ei tea. Samas pole kumbki meie laps eriline kiskuja, nii et nende pärast ma juhet seinast välja tõmmanud ei ole. Rösteriga on sama asi :). Suur mänguasja kast ja raamaturiiul on ka laste oma, aga ma ikka loodan, et ükskord kolivad need lastetuppa ja ma saan selle kasti omale lõngade jaoks näiteks :)

 

Minu koht on selle lilla kottooli peal. Seal ma siis istun kui mul pased seljas elavad ja kui mõnikord juhtub, et Ketlin ise magama jääb, siis alati seal :). Nahast tumbad on ka mul lemmikud, kerged lükata ja puhastada ja kui ruumi vaja, siis mahuvad meie lapsesõbraliku kõrgusega söögilaua alla :). Söögilaual saagisime 11 cm jalad alt ära, et oleks mugav diivani pealt süüa ja hetkel on ta Ketlin jaoks väga õigel kõrgusel, sest ta saab püsti seistes laua ääres toimetada nii, et Keit teda segama ei ulatu. Näiteks puslesid kokku panna.

Ja veel, täpselt kottooli ees on veel teine, kuhu ma jalad panen ja selle taga kamin …..mmmmm :))

 

Köögivarustuse kummutis on lusika sahtel täpselt seal kõrgusel kust lapsed ise lusikaid võtta saavad. Kui tuleb jälle see periood, kus ei taha ja ei viitsi, siis ma tõstan ta jälle endasõbralikule kõrgusele :)))

 

Seda kohta nimetab Ketlin oma töökohaks. Seal ta käib aruvtiga külitamas või mängib nukkudega. Kuna Keit sinna üles ei saa ja nad veel koos eriti ei mängi, siis suure kisa ja kakluse vältimiseks on hea kõrge koht :)

 

Trepp meil tegelt lapsesõbralikkusega ei hiilga, aga õnneks on ainuke võimalus sealt alla kukkuda mööda treppi. Meil pole seal kunagi kaitset ees olnud, aga kuna mõlemad tüdrukud on äärmiselt alalhoidlikud, siis nad väga ei roni seal kah niisama. Keit on nüüd nii kaugele jõudnud, et ta vikka üritab sealt üles ronida, aga kuna ta tavaliselt teeb seda suhteliselt jutukalt, siis on alati kuulda kui ta minema hakkab. Alla tulla ta veel ei julge.

Poolel teel on trepi peal auk (teisel pool on samas kohas see riiul), kust saab alla vaadata ja näeb täpselt televiisorit. Hea tulevikus hiilida mõnda saadet vaatama kui tegelt magama peaks :)

 

Lastetoas on üks voodi Ketlini oma ja teine Keidi :). See on Keidi voodi. Selle peal käivad nad mõlemad mängimas. Ja kuna Ketlini üks lemmikmänge on laulmistund või mõni muu tund, kus ta saab õpetaja olla, siis need on kõik tema õpilased seal :)

 

Kuna lastetuba tuli meie magamistuppa, siis kolis ka lasteraamatute riiul meie omasse… st üks väike osa nende raamatutest :)

 

Lastetoast saab otse rõdule. Ja tulevikus saavad sealt kaudu poisid mööda lilleredelit tuppa ronida ;)… ainuke asi, et rõdu all on meie magamistuba ;)…Ma püüan lastetoas lepatriinuteemat ja näiteks on meil selleks kotttoolid :)

 

Ja et tüli ei tuleks, siis kahele tüdrukule on vaja ju kõike kaks. Nii siis said nad endale 2 nukuvoodit. Ikea omad, mille ma valgeks värvisin ja tänu toredatele sõbrannadele on nüüd tüdrukutel ka mitu komplekti voodiriideid ja piisavalt nukke, kes seal magada saavad…. kui nad just Ketlini juures tunnis ei ole.