mõmmiga jalutamas

 

Kuna mina ei kuulu just koduste inimeste hulka, on meil vaja iga päev väljas käia. Aga kahe lapsega ei ole veel hetkel nii, et ohhh käime seal korraks ära. Nüüd tuleb kõike planeerida ja selleks võtame me ette pikemaid jalutuskäike. Pikalt sai mõeldud, et kes siis kuhu ja kuidas.

Ja järeldusena sai meil ka linik soetatud. Ketliniga rääkisin ma ikka, et need kellel on auto ja oma maja, ei ole ju linikut vaja. Nemad saavad minna ükskõik kuhu vankri või autoga. Aga näe, kahe lapsega enam autost ei piisa…

Nii ma siis paigutangi omale kaisukaru rinnale ja lähme matkale. Nii me oleme juba mitu korda päris edukalt jalutamas käinud. Viimane kord jäi küll lühikeseks see käik, sest Liisu arvas, et ta tahaks parema meelega lamaasendis magada…

Täna, väga ilusa ilmaga, mõtlesime siis kelgutama minna. Linikut ei võtnud, sest Ketlin läks kelgule ja Liisu vankrisse.

Ja nüüd tuleb hädaldamine: Kõige pealt tehakse kelgud nii lühikese nööriga, et käsi peab pikalt taga olema, et kelk mööda jalgu ei käiks. See omakorda tähendab, et vankrit tuleb lükata ühe käega, ükskõik kui paksust lumest läbi. Teiseks ei aja ju keegi vankri laiuselt kuskil kelgumäel rada sisse… see jälle tähendab, et ühe käega ja isegi kahe käega ei lükka sa seal mingit vankrit.

Nüüd Ketlini hädaldamine: ei taha kelguga, tahan tipa-tapa… ei taha tipa-tapa, tahan oppadiii…. tahan käest kinni… ei taha alla lasta seal on hästi, hästi palju lund…. jalad on hästi-hästi kõvad…. tahan tudiriideid – see viimane oli küll juba kodus.

Ja õnneks läks ta pärast kogu seda virinat hea meelega üksinda magama!!!

Siin on üks mõmmi tegelikult Ketlin ja pilt on tehtud 2 aastat tagasi…